71. Laura Lepasalu: mida ema võis küll mõelda, kui tulin esimesest trennist koju tarkusega, et…

JAGA:


Podcasti „Jalgrattapalavik“ oktoobri teise saate külaliseks on Laura Lepasalu. Tänasel päeval kolme lapse ema, kes 2008. aastal sõlmis Prantsusmaa klubiga Team Pro Feminin Les Carroz profilepingu, ent profina sõita ei saanud, sest klubi läks majanduslike raskuste tõttu hingusele. Ikka juhtub.

Kui vaadata tagasi, siis 2008 oligi tipphetk. Sõitjana. Prantsusmaa karikavõistluste etappidel, kus sõitsid koos nii profid kui ka amatöörid, oli pidevalt pildil. Edestas sõitudel prantslaste legendi Jeannie Longot ennast. Võiks selle vabalt visiitkaardile kirjutada. Vahepeal tekkis isegi lootus, et pääseb Pekingi olümpiale.
Lepsasalu meenutab: „Issand, mul tekkiski tunne, et saan olümpiale. Ma muidugi oleks sinna läinud turistina. Aga ma ei mäleta, mis juhtus, et päris viimasel hetkel öeldi – jääb ära. Mul olid juba ostetud kuldsed Scotti kingad, treener oli nii õhinas, aga öeldi, et Grete Treier üksinda läheb. See oli ikka paras pettumus.“ Laura lubab olümpial siiski ära käia, mitte enam sportlasena, aga taustajõuna. Olümpia on olnud unistus väiksest peale.

Sportlasena jäid võimed kindlasti realiseerimata. Ta lõpetas 2009. aastal, kuna üks jalg kadus piltlikult öeldes alt ära. Närvivalu tegi liiga. Lisaks on Lepasalu tänasel päeval veendunud, et ta oli konstantselt ületreenitud. Hästi palju sõltus toona treeneritest ja tugivõrgustikust, mis minu puhul jättis ilmselgelt soovida. „Ise ma ei julgenud puhkeperioode teha, sest kohe tekkis kartus, et tulevad ülekilod ja kõik läheb käest ära,“ kirjeldab Laura noore naisvõidusõitja kartusi.
Ta meenutab ühist laagrit leedulastega. Kolm korda päevas treeningud, kui üles ärkasime, siis kohe puki peale. „Rene Mandri vaatas mu treeningpäevikut ja imestas: „Sul oli märtsis 92 treeningtundi!? Ma oleks surnud selle peale!“ Aga, nääpsuke Laura jäi elama. Ehkki muidugi võib küsida, mis elu see ka oli. Laager kestis kaks kuud. Tappev. Samas laagris oli ka Ignatas Konovalovas, kes sõidab tänaseni profileeris.

Esimesed rattasõidu tarkused sai Laura klubist Tartu Racing Tähtvere. Oli klubis ainus tüdruk, aga see ei morjendanud. Esimesest trennist koju jõudes teatas emale, et vanemad poisid ütlesid nii: „Aluspükse rattapükste alla enam ei pane!“ Huvitav, mida ema võis mõelda?
Muuseas meenutab Lepasalu naljakat seika 2007. aasta Tartu rattamaratonilt. See puudutab teda ja Jaan Kirsipuud (Jassi), kes teda hilisemalt väga palju aitas. Head kuulamist!

Veel

Jalgrattapalavik
Jalgrattapalavik
Uus jalgrattateemaline podcast. Kas keegi tunneb kedagi, kellele ei meeldi jalgrattaga sõita? Ei pea kiiresti, võib niisama kulgeda. Lasite mõtte peast läbi? Ei sähvata ju, et keegi oleks karjuvalt vastu. Pigem ikka meeldib... Oleme puhtal kujul rattariik. Isegi peaminister on Ratas. Kuhu edasi? Seda me arutamegi. Kord nädalas. Podcasti veab Ivar Jurtšenko.

Hiljutised