Podcastis „Jalgrattapalavik“ saab sel korral kuulda tõestisündinud lugu, mis ajab kulme kergitama. 1958. aasta Eesti meistrivõistlustel ühisstardiga sõidus võitis 16-aastane Kalju Koch pronksi. Vähe sellest. Ta sõitis rattaga, millel puudus sadul.
Ei, sadul ei tulnud sõidu ajal ratta küljest ära. Noormees läks juba starti ilma sadulata. Tingituna väikesest kasvust muud võimalust lihtsalt polnud. Raamile kinnitati padi, mis võimaldas õigel kõrgusel pedaale tallata. Ausalt öeldes, ei kujuta ette. Ja nõnda tulla veel medalile… selleks peab olema Kalju Koch.
Pole siis imestada, et mingil hetkel jõudis Elva lähistelt pärit spordimees Liidu koondise ridadesse. Teisiti ei saanudki minna. See juhtus pärast 1963. aasta rahvaste spartakiaadi velotuuri ehk teisisõnu pärast Liidu meistrivõistlusi mitmepäevasõidus, kus ta oli individuaalselt kaheksas ning Läti koondisega meeskondlikut teine. Läti koondisega seetõttu, et ta läbis Riias sõjaväeteenistust.
Liidu koondises pidas Koch vastu viis hooaega (1964-1968). Käis kolmel MM-il ja kahel korral amatööride tippvelotuuril Tour de l’Avenir. Seal nägi mägesid, mis ajasid hirmu nahka.
Polnud haruldased need hetked kui Liidu koondise mehed olid tapvast ületreeningust sedavõrd küpsed, et keha ja hing lausa karjus ahastusest. Koch meenutab kurbnaljakat momenti 1967. aasta kevadest kui Rahutuuri koondis võistles enne tähtsündmust Belgias. Ilm sattus olema jube, mehed tülpinud ja väsinud ning nii lendas stardis koondisekaaslase suust appikarje: „Ema, miks mind siia ilma sünnitasid?“
Koch loobus tookord Rahutuuri kohast vabatahtlikult, kuna tundis, et lihtsalt ei jaksa. Enamus, kes Rahutuurile läksid, kustusid võidusõidu käigus. Koondist tabas täielik krahh. Pidurit oli treeningutel väga raske tõmmata, sest teatud treenerid nõudsid kogu aeg täiega valamist. Kehtis ütlus: „Kui tahad leiva peale võid, pead välja panema viimase. Igal treeningul.“
Ühe sõidu puhul tuleb Kochil seniajani pisar silma. Aga, mis sa teed, ajalooratast tagasi ei keri. Rahvaste spartakiaadi grupisõit Moskvas, Kurkino ringil, aasta 1967. Kes kuulab, saab teada, mis juhtus. Sportlik traagika. Puhas oma lollus, meenutab Koch.
Tänasel päeval on kunagisel tippmehel vanust 80. Sõidab rattaga iga päev. Tänavu pole alates 1. märtsist ühtegi päeva vahele jäänud. Käib tiirul iga ilmaga. Ratas, mille 70. sünnipäevaks kinkis Hawaii Express, on kaugelt parem kui omal ajal Liidu koondises anti. Elu on edasi läinud, suurte sammudega, tehnika samuti. Räägime põgusalt ka tänapäeva rattaspordist. Head kuulamist!
