Podcastis „Jalgrattapalavik“ teeme sel korral juttu rattadünastia esindajaga. Tema isa vend Endel oli 17 kordne Eesti meister ja isa vennapoeg Heino 13 kordne Eesti meister jalgrattaspordis. Põlvkond hiljem tegi rattaseljas tegusid saate külaline Runo Ruubel.
Runo võinuks vabalt ekslema sattuda näitlemise radadele, kuna nii isa kui ka ema olid lähedalt seotud teatriga. Isa Paul koguni Eesti NSV teeneline kunstnik. Aga sport paelus rohkem ja kui 1973. aasta sügisel õnnestus Pärnus jalgrattatreeningutele pääseda, oli otsus langenud.
Tummisemad tulemused hakkasid tulema 1976. aastal ning juunioride klassis oli noor pärnakas juba omavanuste Liidu koondise kandidaat. Eraldistardis jäi õige vähe puudu Liidu meistrivõistluste medalist. Juuniorina sõitis täismeeste vahel juba ränkrasket Liidu velotuuri, meeskonnakaaslaseks teiste hulgas olümpiakuld ja Rahutuuri võitja Aavo Pikkuus. Milline privileeg! Hindamatud õpetussõnad ja kogemustepagas.
Kuidas toona meeskonnasiseselt rolle paika pandi? Kõik töötasid vaid Pikkuusi heaks? Kas müstilised kiirused Liidu velotuuri proloogil vastavad tõele?
Moskva olümpiamängude aastal ehk 1980 asus Runo õppima tänasesse Eesti Maaülikooli, erialaks metsandus. Rattasõit jäi tahaplaanile. Aga suur spordikihk tuli tagasi sõjaväes, pärast mida kandusid piitsutused triatloni radadele. Kahel korral, 1987 ja 1989 pärjati Runo Ruubel raudmehe tiitliga – Eesti meister täispikas triatlonis. Eriliselt karm katsumus oli teine tiitlivõit, kus vahepealne 11 minutiline edu Jaan Pehki ees sulas finišiks 10 sekundi peale.
Tänasel päeval on saatekülaline Eesti jalgratturite liidu juhatuse liige ja seeniorsportlane, kes sõidab aastas kuni 8000 kilomeetrit. Teda võib pidada kauaaegseks Pärnu rattaspordi vedajaks. Olnud meelelahutuse ja meeleheite klubi „Püha Loomaaed“ asutaja. Mees nagu orkester. On, mida tema jutust kõrva taha panna. Head kuulamist!
