Podcasti “Jalgrattapalavik” järjekordseks külaliseks on mees, kes oli veel sündimata kui tema isa võistles 1964. aasta Tokyo olümpiamängudel. Urmas Tölp on nimeka kergejõustiklase Rein Tölbi poeg, kes 57-aastat tagasi Tokyos jõudis 800m jooksus poolfinaali.
Aga Urmasest kergejõustiklast ei saanud, sirgus hoopis lootustandev jalgrattur. Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste kahekordne medalivõitja trekisõidus. Kahtlemata kõva sõna, arvestades toonase suurriigi konkurentsi.
Tölp on siiani Eesti rekordiomanik 4 km meeskondlikus jälitussõidus, kus rekordi püstitamisel 1990. aastal olid kaaslasteks Eduard Beljakov, Mark Revjagin ja Veikko Kiisk. Moskvas Krõlatskoje velotrekil sõideti välja aeg 4.24,550.
Tänapäeva maailma kiirematega pole midagi võrrelda, aga toona tundus kõva tase ja oli ka! Meeskondliku jälituse tänane maailmarekord kuulub taanlastele ja on nii kõva kui 3.44,672. Tölp jääb täitsa mõttesse…, et mis raudadega need mehed küll sõitma peavad? Ja nende raudadega tuleb ju veel kohapealt minema saada. Palun, kas menüü saaks üle vaadata?
Aastatel 1991 – 1996 elas ja võistles Tölp Saksamaal. On amatöörina finišispurdis edestanud isegi Erik Zabelit. Meenuvad treki 6-päevasõidud, mis sellisel kujul oleks tänasel päeval mõeldamatud. Mida kõike 25-30 aastat tagasi veel teha võis! Oh, olid ajad… Vestlust veab Ivar Jurtšenko.
