Seekordses “Jalgrattapalavik” podcastis arutleme, mõtiskleme ja filosofeerima teema üle, mis kerkis huulile seoses Tokyo olümpiamängudega. Nimelt võisteldi Tokyos esimest korda BMX Freestyle’is, mis paneb mõtlema, kas klassikaline jalgrattasport hakkab uutele trendidele tasapisi alla vanduma? Teemat aitab lahata Simpel Sessioni üks asutajatest ja eestvedajatest Risto Kalmre.
Peas keerlevaid küsimusi on päris palju. Kas tõesti televaataja otsustab, milline ala mahub olümpiaprogrammi ja milline mitte? On siis nii, et võitja peab selguma kiirelt ja efektselt, mitte kuus tundi kestva võidusõidu järel? No ei jaksa keegi vaadata. Kas noored enam tahavad tunde ja tunde tuimalt vändata kui puudub lõbu ja vabadus? Oleme me tahes tahtmata liikumas ajajärku, kus peadpööritavad saltod ja hüpped tõmbavad kordades enam publikut ja raha kui kurnatud kehad, mis poolsurnuna mäetippu jõuavad? Mine sa võta kinni.
Räägime ka jalgrattakultuurist tervikuna. Jalgrattasõidust kui elustiilist, erinevatest subkultuuridest. Sotsiaalne trend rattasõbralikkuse poole on Eestis kahtlemata olemas. Vaevalt, et me jõuame sarnasele tasemele Hollandi ja Taaniga, aga sinnapoole püüdlema peab. Ja seda ka tehakse. Mida rohkem sotsiaalne trend süveneb, seda enam kasvab Eesti jalgrattaspordi suutlikus tippspordis ja tiitlivõistlustel pildil olla. Miks mitte ka BMX Freestyle’is. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.
