„Matšpalli“ tennisepodcasti 103. episoodis käisid külas 1970-ndatel Nõukogude Liidu paremikku kuulunud Elena Lapimaa ja tema poeg Uno, kel oli uhke karjäär noorteklassides, kuid kelle suurem tähelend jäi tulemata tülika seljavigastuse tõttu.
Mõlemad saatekülalised töötavad täna Tallinnas tennisetreeneritena. Lapimaade puhul saab rääkida põhimõtteliselt juba tennisedünastiast. Omaaegne tippmängija oli ka Elena abikaasa Villem Lapimaa (meistersportlane, NL-i noortemeister, Eesti meister paarismängus, endine Eesti koondise liige). Täna hoiab Lapimaade nime au sees tüdrukute U16 edetabelis teist kohta hoidev Marie Johanna Lapimaa. Suuremal või vähemal määral on oma elus reketit käes hoidnud kõik perekonda kuuluvad lapsed ja täiskasvanud.
Möödunud reedel 70. juubelit tähistanud Elena Lapimaa vaatab saates tagasi oma edukale karjäärile, mis tõi talle muu hulgas kaks Eesti üksikmängu meistritiitlit ja 15 kodust kulda paarismängudes, medaleid eri mänguliikides Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt ning ühe põnevamalt kõlavama tiitli Nigeeria lahtistelt meistrivõistlustelt.
Välisreisidest on Elenale eredalt meelde jäänud – erinevate matšide nüansse meenutab ta tänase päevani hämmastava detailsusega – üks kohtumine Rumeenia noortevõistlustel.
„Ma olin siis 15-aastane. Seal oli individuaalne noorteturniir. Mängisin seal ühe kohaliku väikest kasvu ja kõhnakese tüdrukuga. Ma ei teadnud ta vanust. Õnnestus võita teda 6 : 0, 6 : 0. Peale mängu tuleb minu juurde tema treener, patsutab mulle õlale ja ütleb: „Küll sa olid tubli. Sa võitsid meie tulevikulootust.“
Kellega oli tegu, kuuleb juba saatest!
Saatejuhid on Gunnar Leheste ja Riho Kallus. Saate meiliaadress [email protected] ootab kuulajate küsimusi, ettepanekuid või lihtsalt konstruktsiivset tagasisisdet.
