Tänane episood on jätk podcastide seeriale, mis on pühendatud holakraatiale, organisatsioonide kaasaegsele juhtimispraktikale. Seekord püüame koos Pauliga vastata mõningatele sagedasematele küsimustele, mis me holakraatia kohta oleme erinevatelt inimestelt saanud. Puudutasime selle episoodi raames selliseid teemasid nagu näiteks isejuhtivad organisatsioonid ja paradigmade muutus, tegutsemise vabadusaste ja vastutus, inimloomus ja autonoomiavajadus, pingete lahendamine ja tegevuse koordineeritus, jne. Usun, nagu ikka, et see on hea kuulamine kõigile, kellel huvi holakraatia ja teiste kaasaegsete juhtimispraktikate vastu.
“Kui holakraatias on a priori kõik lubatud, mis ei ole keelatud või piiratud, siis nö tavaorganisatsioonis ei ole midagi lubatud enne, kui sa oled nö vastava otsustusõigusega inimese poolt sellele heakskiidu saanud. Selles mõttes toimivad holakraatia ja hierarhiline juhtmisloogika vastupidises suunas – kui holakraatias on algne tegutsemise vabadusaste maksimaalne, ja vajadusel on võimalik seda hiljem igasuguste erinevate kokkulepete ja policy’tega piirama hakata, siis hierarhilises organisatsioonis ei ole enne midagi lubatud, kui sa oled sellele heakskiidu saanud. Ja nii on võimalik siis oma tegutsemise vabadusastet vaikselt laiendama hakata. Ühel juhul alustad sa maksimaalsest vabadusastmest ja hakkad seda piirama, teisel juhul alustad aga minimaalsest vabadusastmest ja hakkad seda siis suurendama. See on nende kahe lähenemise fundamentaalne erinevus, mis jällegi tuleneb sellest, et nendes kahes maailmavaates käsitletakse inimest ja inimloomust üpris erinevalt.” – Veiko Valkiainen ja Paul Vahur
Kuulake ikka …
