„Ma ei olnud enam tavaline. Pelgalt mõttest vajadusele poodi minna hakkas mul külm higi jooksma,“ meenutab kogemusnõustaja Kristina Nurmetalu tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht ärevushäirega kaasnenud esimesi märke, mida ta endale teadvustas.
Enne teadvustamist oli Kristina elus kestnud viis aastat aeg, mis nii ärevus- kui paanikahäiret toitsid. Tal oli keeruline kooselu, milles ta koges pidevat vaimset vägivalda. Sellest põgenemiseks andis ta endast kõik kohaliku küla elu edendades. „Mässisin ennast töösse, sest sain kodustest muredest eemale,“ sõnab ta. Kuniks hakkas kogema asju, mis teda hirmutasid ja segadusse ajasid. Näiteks, esimest korda ärevushoogu tundes ei saanud ta enam lihtsalt hingata.
Kristina kannatas poolteist kuud nii ärevust kui hirmu. Hullemates olukordades isegi nii, et ta ei saanud hingata, kõnelda ega liigutada. Siis mõistis ta ühtäkki, et nii enam edasi minna ei saa ning hakkas tegelema väikeste asjadega, mis teda aitasid. Abi otsimise kõrval pööras Kristina palju tähelepanu teadlikule hingamisele, käis talisuplemas ja koertega jalutamas. „See, kui ärevushoo korral on inimesel olemas keegi, kellega rääkida, on väga-väga vajalik ja oluline,“ lausub ta.
Kristina nendib aga ka, et viimase mõne aasta keerulised sündmused – nii koroonakriis kui sõda – on suurendanud nii vaimse tervise probleemide ja kui ka ärevushäire esinemist. Seepärast värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht temaga sel teemal kõnelemegi ja arutleme selle üle, mis eristab ärevust paanikast ning kuidas need häired tekivad, kuidas neid häireid ära tunda, millal abi otsida ja kuidas lähedasi aidata.
Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.
