Viiekümnes imeline külaline on Janne Ristimets.
“Tants on tõesti see, mis on saatnud mind kogu elu, alates viiendast eluaastast, kui ema viis mind peotantsuringi. See oligi vist ainus tantsustiil, mis oli tol ajal levinud ja populaarne.
Põhikooli lõpuks oli mul kindel soov saada tantsuõpetajaks ja õpingud viisid mind Valgevenesse ̶ just seal oli üks kool, mis tundus minu jaoks tol hetkel kõige õigem ja põnevam, sest seal oli põhirõhk klassikalisel-, karakter-, ja rahvatantsul.
Olin õnnelik, kui sain läbida praktika oma kodulinnas, Pärnu Kunstide Majas, kuhu hiljem asusingi tööle. Siis mõistsin, et tuleb edasi õppida ja tahtsin seda kindlasti teha Eestis. Sedasi jõudsin Viljandisse Eve Noormetsa laste tantsuõpetajate kursuseni. Ma olen väga tänulik ja õnnelik, et seeläbi muutus kogu minu „tantsumaailm“ ning minust sai laste loov- ja vabatantsu õpetaja.
Ma pean oluliseks lastes sisemise sära ja loovuse välja toomist ning lapse tahte loomulikku arendamist. Kui algul on rõõm, siis tuleb ka motivatsioon ja visadus, mis viib arengus edasi. Minu jaoks ei ole tants pelgalt ritta seatud sammud, vaid midagi palju suuremat ja olulisemat. Mulle meeldib luua tantsu koos lastega, ma saan nendelt väga palju ideid ja impulsse. Kui tantsul on sisu ja lugu, siis see jääb lapsele paremini meelde ning ta tantsib seda rõõmuga. Pean oluliseks ka eakohasust. Väike laps peaks tantsima just seda tantsu, mis on talle sobilik, mitte jäljendama populaarseid ja seksikaid videoid. Noorte tantsud aga väljendaksid just nende maailma.
Kunstide Majast sai pikkadeks aastateks minu tantsukodu, kus sain luua, tantsida, rõõmustada, katsetada, komistada ja edasi liikuda.
Kõik need aastad olid minu kõrval ja toeks mu imelised pojad – Jan ja Jakob, kes nägid oma ema vaid hommikuti ja hilisõhtuti. Vanem vend tõi õhtul lasteaiast noorema ära ja koos tuldi emme trenni. Just nii oli kunagi võimalik, et laps võis lapsele lasteaeda järele minna ja mina usaldasin … Kõik läkski hästi ja poisid kasvasid väga iseseisvaks ja tubliks, neid ei pea sundima ei õppima ega huvialaga tegelema. Jani ei saa õppimise tagant kätte, Jakobit aga isegi koolivaheajal keeruline trennist reisile saada.
Kuna juba jõudsin lasteni, siis jätkan … 13 aastat sai Kunstide Majas täis ja minu elus algas uus ning imeline aeg: ilmavalgust hakkas ootama minu tütar Aura Ingel. Tänu tütrekesele avastasin enda jaoks veel imelisema jooga maailma. Käisin Kundalini laste jooga õpetajate kursustel ja minust sai ka lastejooga õpetaja.
Tänaseks on täitunud minu unistus luua päris oma tantsukool: koht, kus lapsel ja noorel, lapsevanemal ja õpetajal oleks hea, põnev ning turvaline olla; koht, kuhu tahaks tagasi tulla ja olla, tantsida ja luua, puhata ja lõõgastuda.
Ma tänan südamest kõiki, kes on mind sel teekonnal aidanud, toetanud ja minusse uskunud.
Aitäh, et loed siin ja praegu.”
Lisainfo: www.jannetantsustuudio.ee/
