Rääkida võib palju, aga Kataris kohal käia on teine asi. Kuidas seal siis asjad ikkagi on, eriti ajakirjanikul? Kas igal sammul peab pelgama, et teed midagi valesti ja kohalikud võimud lendavad peale? Kas Katar saab turniiri korraldamisega hakkama? Dohast naasnud Soccernet.ee ajakirjanikku Kristjan Jaak Kangurit usutleb Jonas Grauberg.
Milleks sinna koledasse riiki üldse ronida ja kas südametunnistus piinama ei hakka? Kuidas lülitada jalgpalli kajastades, mis on ju ikkagi jalgpalliajakirjaniku põhitöö, peast välja kõik see, mis jääb kulisside taha?
Kuidas on turniir korraldatud ajakirjaniku vaatepunktist? Millega tuleb enim arvestada ja kas see töö on meelakkumine ning kui palju jääb üldse aega mängude jälgimiseks ja nautimiseks?
Mis oli kõige negatiivsem? Kas paljuräägitud publikunumbritega manipuleerimine andis ka koha peal tunda ja kuidas on kohalike suhtumisega nii oma kui ka võõrastesse koondistesse? Mil moel suutis Gianni Infantino – küll vaid korraks, aga siiski – taas negatiivselt silma jääda?
Millised momendid jäid meelde kõige positiivsemalt? Kangur toob välja kolm hetke, kusjuures esikolmikusse ei mahu näiteks Saksamaa ja Costa Rica vaheline dramaatiline kohtumine.
Kas hirmujutud vastavad tõele ehk telefon ja arvuti tuleks Katarist naastes minema visata, sest kohalikud on sinna paigaldanud tarkvara, mille abil saab nüüd riigis käinut igavesti jälitada? Ehk lühemalt – kas Katariga seotud paranoiadel on alust?
