„Mul on vaja, et keegi veel peale minu ütleks mulle, et ma pole hull,“ tunnistab näitleja ja psühholoogiatudeng Marilyn Jurman värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht, et ATH diagnoosi saamine – olgugi et täiskasvanuna – tõi ta ellu viimaks rahu ja teadmise, et tal pole midagi viga. Lihtsalt tema aju on veidi teistsugune.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on üks sagedasemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas. Spetsialistid vaidlesid tükk aega, kas see võiks avalduda ka täiskasvanueas, kuniks jõudsid seisukohale – võib küll. Veelgi enam, arvatakse, et selle häirega kimpus olijail on vaid 2% saanud diagnoosi ehk tegu on vägagi aladiagnoositud psüühikahäirega.
Üks diagnoosi saanuist on Marilyn. „Seda, et minuga on midagi viltu, olen teadnud nii kaua, kui ma end mäletan,“ nendib ta. Näiteks on õppimishimuline naine olnud kogu kooliaja viieline, ent kiituskirja ei saanud ta kunagi, sest hoolsus ja käitumine ei olnud õpetajate meelest eeskujulikud. Samas ei saanud Marilyn aru, et ta oleks midagi valesti teinud – seda, mida õpetajad tõlgendasid tunni segamiseks, oli tüdruku jaoks lihtsalt soov oma uudishimu rahuldada ning tundides uusi teadmisi omandada.
Hulluks läks naise jaoks asi koroona ajal, kui ta keskendumisraskuste ning tähelepanuhäire ajal koges ka depressiooni ja ärevust. Depressiooni tõttu ta psühhiaatrile sattus ning tulemuseks oli ATH diagnoos. Nüüd, asjast teadlik olles, ravimeid võttes ja teraapias käies, on Marilyni elu tunduvalt paranenud.
Nüüdseks on naine kõik diagnoosi eripärad endale süvitsi selgeks teinud ning annab värskes podcastis ülevaate ATH olemusest ja avaldumisest, elust koos selle häirega ning ka sellest, kuidas teised saaksid ATH diagnoosiga inimesi toetada ning paremini mõista.
Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.
