Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti esimene naispataljoniülem kolonelleitnant Margot Künnapuu, kes juba ca aastajagu toimetab Kaitseväe Vahipataljoni juhina, mis täidab nii presidendi kaardiväe kui ka sõjaväepolitsei ülesandeid. Olen mitmel korral mõelnud, et mul oleks põnev vestelda naisterahvaga, kes on traditsiooniliselt meeste poolt domineeritud valdkonnas edukalt juhikarjääri teinud. See aitaks paremini teadvustada steretüüpseid mõttemustreid seoses naiste osalemisega nö ‘meeste maailmas’. Lisaks võimalusele Margotit juhina paremini tundma õppida ning tippjuhiks kujunemise teekonda avastada, aitab käesolev vestlus kummutada müüte ja hirme naiste osalemise kohta ajateenistuses ja kaitseväes.
“Kuidas Sa kirjeldaksid oma juhtimisstiili? See on võib-olla asi, mida me kaitseväes vaatame natuke teistmoodi. Me ei ole või vähemalt püüame mitte olla komplekt isiksusi. Meie, vanemohvitserid ja samamoodi kõrgemad ohvitserid kaitseväes, ideaalis näeme iseennast asendatavate mutritena. Ehk siis summa summaarum mina olen lego klots või mutter, mille kaitsevägi kui suur süsteem võib võtta ja panna teise kohta süsteemis, teades, et sellel klotsil on x arv nurki ja y arv kumeraid külgi ning ta peaks enam vähem sinna järgmisesse auku ka sobituma. Võrdlus lego klotsiga on siin väga asjakohane – osad meist on helerohelised ja osad tumerohelised, meil kõigil on natuke oma karda juures, kuid põhimõtteliselt me oleme asendatavad igal pool. Me ei taha, et meie alluv üksus näeks meid väga suurte isiksustena; seda sel lihtsal põhjusel, et kolme aasta pärast tuleb neil järgmine ülem. Ja tähtis ei ole mitte see, kes on see konkreetne ülem, vaid see, kuidas see üksus edasi toimib. Seetõttu ma näeksin ennast ühena paljudest kolonelleitnantidest. See on süsteemi ideaal.” – Margot Künnapuu
Kuulake ikka …
