„Kust me võtame arusaama, et armid ei ole ilusad? See on ühiskonna poolt seatud kirjutamata reegel, et nägu peab sile olema. Miks ei võiks armid ägedad olla? Või muud erisused inimesel?“ küsib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja Maare Uus, kes sai seitsme aasta eest tuleõnnetuses tõsiselt viga.
„Ma ei taha elada, ma oleksin pidanud ära surema,“ suutis Maare seitsme aasta eest karjudes vaid nutta, kui kogu tema keha oli leekides. Hiljem selgus, et tema kehapinnast oli 40% põlenud. Arstid hindasid naise seisundi eluohtlikuks ning see, et ta sellest välja tuli, oli puhas õnn.
Maare esialgu nii ei arvanud, kuni kohtas kolm kuud hiljem taastusravil olles teistes õnnetustes kannatada saanuid. Naine oli ise üleni sidemetes ja liikus vaevaliselt samm haaval. „See kõlab kummaliselt, kuid oma mustas augus olles mõistsin teisi ravil olnuid nähes, et paljudel ei ole enam selliseid võimalusi nagu minul. Minul oli alles rääkimisvõime, ma olin uuesti õppinud kõndima ja sööma. Ma sain kõike teha, kuigi ma nägin välja teisiti kui varem,“ kirjeldab ta.
Nii see, kui ka mitmed teised seigad juhatasid naise arusaamani, et tegelikult ei olegi inimese välimus oluline. Maare ise teab ka, et ta ei suuda kunagi oma näol ja kehal olevaid arme lõpuni varjata. Aga see polegi oluline. Oluline on hoopis see, milline on inimene ise ja kuidas ta suudab pärast nii tõsist traumat edasi minna. Nüüd julgustab ta ka teisi välimuseprobleemidega naisi oma puuduseid tugevusteks keerama ja täiel rinnal elama: „Elus on nii palju muud, mille üle rõõmustada.“
Mis Maarega täpselt juhtus, mis oli tema murdepunkt pärast rasket ja ootamatut õnnetust elus hakkamasaamiseks ning mida ta soovitab teistele, kes ühel või teisel põhjusel pole endaga rahul, saad teada tänasest Naistelehe podcastist Mõttekoht.
Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.
