#89 Ahto Lobjakas ja Siiri Sisask, "Kuristi kohal"

JAGA:

“Mis mind tema [Uku Masingu, H.P.] juures eriti köitis või paelus?” küsib Siiri Sisask endalt Postimehele antud intervjuus [1]. “Just seesama “kuristi kohal” mentaliteet,” saame kohe teada ka vastuse.

Kuristist kujunes meie kolmekõne keskne kujund. “Kurist on seesama metafüüsiline Abgrund, millest räägib Heidegger,” haakus teemaga Ahto (18. minut). “See kurist on aga ka kogu lääne tsivilisatsioon. Masing räägib siin inimestest, kes tahaks kuristiku üle mõõta, panna paika koordinaadid, uurida, kas me saame paadiga teisele kaldale jne. See kurist, see lahutav osa, on võõras ja Masing tahab sellest üle, välja ja minema saada. Ta on võib-olla ainus eesti keelt kõnelev inimene, kes on vaadanud õhtumaisele tsivilisatsioonile ja metafüüsikale otse silma, uurinud seda, mis paneb lääne tiksuma. See on nagu tühjusesse vaatamine… Minu jaoks seisneb Masingu väärtus selles, et ta näeb seda kuristikku. Talle ei meeldi see. Siin on ta samal kaldal Heideggeriga, kes tahtis sealt ära hüpata, kes arvas, et need 2500 aastat Anaximandrosest kuni tänaseni on läbi tiksunud ja midagi head sellest enam ei tule.”

Kuivõrd Ahto oli veidi varem (15. minut) teinud juttu Masingu luule šamanistlikust biidist, siis uurisin ma Siiri käest (21. minut), mida tema sellest mõttest arvab. “Oleneb muidugi sellest, mida me šamanismi all mõistame. Kuivõrd ta oli uurinud sumeri ajalugu ja keelt, indiaani ning polüneesia keeli, siis oli ta ennast ajaloo põhjamaastikku väga tugevalt sisse kujustanud,” vastas Siiri, “ja saanud sealt kätte selle, mis oli oma sünnihetkel õrn, hell ja hõrk. Ta oli sellega kokku puutunud, mida ta taga igatses. Ta ihkas seda, mis jäi teisele poole kuristit. Kohati laulab ta sellele lausa itkulaulu. See võib olla küll mingi šamanismi vorm. Vanad kultuurid elasid loodusega väga ehedalt koos, teisiti need asjad ei käinudki. Selles mõttes kandis ta muidugi seda mõttemeelt. Ma olen seda tundnud ka muusikas, see loits või mana on seal väga tugevalt sees.”

Šamanistliku ja moodsa lääne elutunnetuse kõrvutus viis mu mõtted sõnadele, mida ma kuulsin “Tähenduse teejuhtide” 87. saates [2], kus mu vestluskaaslasteks olid Jaan Kivistik ja Piret Kuusk ning jutt käis nüüdisaegse filosoofia rajajast Réne Descartes’ist. “Uue teaduse alguses seisab Descartes oma maksiimiga “Cogito ergo sum”. Vahetu, antu on ainult mõistus ja ei mitte midagi muud, kõik muu on selle lähteolukorra suhtes teisejärguline. Niimoodi osutub uusaegne teadus Descartes’i nõelaotsast paisuvaks mulliks või mõtteloominguks,” selgitas Jaan (36. minut).

Lääne filosoofia kartesiaanliku revolutsiooni kolmandaks elemendiks oli skeptitsismi ja matemaatika kõrval tõsikindlus teadvusel “mina” olemasolus. Pärast Descartes’i saab teadlikust “minast” meie kõikide teadmiste nurgakivi. Masingu arvates on see aga võrdlemisi kipakas. “Sellest lausest [Cogito ergo sum, H.P.] ei saa järgneda “mina” eksistentsi kohta rohkem kui, et see, kes mõtleb endast kui “minast”, sellel on see “mina”, see on see “mina”. Ei järgne eluilmaski, et “mina” füüsilispsüühhiline kandja, ta substraat eksisteeriks,” kirjutab Masing oma raamatus “Keelest ja meelest” [3]. Kui see nii oleks, arutleb ta samas edasi, siis järelduks sellest, et “need elusolendid, kes iial kuidagi ei lausu “mina mõtlen”, ei eksisteeri üldse” (või on nad teadvusetud masinad).

Descartes’i teisest põhioletusest, mille järgi füüsiline universum kujutas endast atomistlikku süsteemi, mida valitses väike arv mehaanilisi seadusi, sai uusaja teaduse teenäitaja. Viimasel ajal on järjest sagedamini kuulda, et kriis, milles me end praegu leiame, on kõige sügavamal tasandil kartesiaanliku paradigma kriis. “Uusaja jätkudes liiguti tsivilisatsiooni, milles religiooni rolli võttis enda kanda teadus,” selgitab meie tupiku tagamaid USA kultuuriloolane Richard Tarnas [4], “mis muutus mingis mõttes uueks usuks; usuks moodsa inimese mõistusesse, mille sära võib tõusta maailma kohale ning mis valgustab kõike otsekui päike… Kuid see erakordne enesekindlus, see vägev valgustav usku moodsasse mõistusesse tõi kaasa varju, nii nagu see juhtub igasuguse valgusega, ja sedapuhku oli see vari kõrkus, liialdatud kindlustunne, ülalt alla vaatav hoiak ja suurelisus, mis lõikas end ära nendest teadmise allikatest, mida teised kultuurid ja teised ajastud olid ammutanud ja austanud, et nad saaksid reaalsusele ausalt otsa vaadata.”

Me oleme kuristi kohal ja sedamööda, kuidas Masingu luule aitab meil seal orienteeruda, täidab ta vahest olulisematki rolli kui järjest kakofoonilisem ekspertide koor, kelle hoolde me oma elud oleme usaldanud.

Head kuulamist!

Hardo

————

[1] kultuur.postimees.ee/3766257/…

[2] www.youtube.com/watch?v=-eztW…

[3] www.rahvaraamat.ee/p/e-raamat…

[4] www.youtube.com/watch?v=2qPIn…

Veel

Tähenduse teejuhid
Tähenduse teejuhidhttp://www.burke.ee
Edmund Burke’i Selts on kodanikeühendus, mille liikmed peavad oluliseks lääne tsivilisatsiooni alusväärtusi – üksikisiku vabadust ja vastutust, turumajandust ning riigivõimule seatud konstitutsioonilisi piiranguid.

Populaarsed

Hiljutised