“Ma mõtlesin seda, et siis te oleksite tuttav minu argumentatsiooniga, mis osaliselt tugineb Ühendriikide ajaloole,” räägib Columbia ülikooli külalislektor Govinda Lal Saul Bellow’ igihalja romaani “Mr. Sammleri planeet” peategelasele. “Pärast 1776. aastat oli ekspansiooniks avatud terve kontinent, ja see maa imes kõik vead endasse. Ma ei ole muidugi ajaloolane. Aga kui inimene ei söanda julgeid oletusi teha, peab ta kõik spetsialistide hoolde jätma. Euroopal puudus pärast 1789. aastat ruum oma vigade jaoks. Tagajärg: sõda ja revolutsioon, kusjuures revolutsioonid lõppesid hullumeelsete käes.”
Tsiteeritud lõik Bellow’ raamatust on mul aastaid meeles mõlkunud, eriti aktuaalseks muutus see pärast seda, kui ma tutvusin põhjalikult Martin Malia revolutsioonide ajaloost kirjutatud teosega “Ajaloo vedurid”*. Ma kasutasin sama tsitaati kaheksa aastat tagasi Postimehele kirjutatud arvamusloos “Kõnnumaa õnnistus” ning 2019. aasta eelviimasel päeval lugesin ma selle ette ka oma kahele saatekülalisele, kelleks olid sedapuhku Kivisildnik ja Andreas Veispak**.
Hakatuseks arutasimegi selle üle, mida sellest mõttest arvata. “Kui on ressursse, saab teha vigu,” selgitas Kivisildnik oma tõlgendust (33. minut), “kui ei ole, siis enam ei saa, vead lõppevad ära nii või teisiti koos ressursi lõppemisega. Kas kogu inimkond sureb välja?… Võib-olla.”
Pärast mõnevõrra sellist morbiidset algust tõin ma mängu sama võrdpildi (43. minut), mida ma kasutasin meie hiljutises Hooandja videos***: Mulle tõesti tundub, et inimsugu meenutab järjest rohkem kinnisesse puuri suletud rotikarja, mille liikmed vee- ja toidupuuduse kartusel ning mustuse kuhjumise tõttu üksteisele kõrri on valmis kargama. Kui see peaks tõesti nii olema, siis on äärmiselt oluline horisont uuesti lahti saada, olgu see siis füüsiline, hingeline või vaimne (nii palju, kui me neid üksteisest eristada suudame).
Ühe romaanikangelase arvates on väljapääsuks kodanike komandeerimine kosmosesse, s.o plaan, mille taga paistavad Noa laeva kõrvad. Uurisingi seejärel Brüsselis kosmoseasju korraldavalt Andreaselt, mida tema sellest füüsilise horisondi avamise katsest arvab. Andreas viitas 1990-ndatel aastatel Arizona osariigis korraldatud eksperimendile (69. minut), kus keset kõrbe ehitatud tehiskeskkonda pandi elama kaheksa teadlast. Esialgne mõte oli hoida neid kaks aastat maailmast täiesti ära lõigatud autonoomse üksusena. See katse kukkus ettearvatult läbi. Kõigepealt läks see seltskond seal õige pea omavahel tülli ja ühest kolooniast sai kaks. Ent ilmnes ka tehniline probleem: selgus, et tolles õnnetus tehiskeskkonnas hingitsev taimestik ei suutnud toota piisavalt palju hapnikku. Seda on aga Arizonas tunduvalt lihtsam juurde hankida kui Kuu peal. “Ükskõik, kuhu me täna ka ei lähe: lõunapoolusele, Antarktikasse, Everesti tippu – kõik need kohad on inimesele elamiseks oluliselt sõbralikumad kui Kuu, Marss või mõni teine taevakeha. Mistõttu mõte sellest, et meil hakkab lähiaastatel toimuma mingi massemigratsioon Maalt kuhugi mujale on minu isikliku arvamuse järgi ikkagi utoopiline,” võttis Andreas kokku selle teema (70. minut).
Järelikult tuleb jääda ja otsida horisondi avamiseks teisi variante. Sõltumata sellest, kas need võimalused on oma laadilt hingelised või vaimsed, peavad nad kuidagi muutma meie käitumist. Siinkohal jäi mulle kõrva üks teine uuring, mida tutvustas Kivisildnik (65. minut). Kõnealuses uurmistöös olevat vaadeldud pärast rasket haigust elule tagasi võidetud inimesi, kes seisid järsku vastamisi vajadusega muuta põhjalikult oma elukombeid. Seda suutvad tolle teadustöö autorite sõnul üksnes 15 protsenti vaadeldud patsientidest. “Ülejäänud 85 protsenti sureb ära lihtsalt sellepärast, et nad ei hakka inimese moodi elama. Nad teavad, mis neid ootab, ja nad surevad ikkagi. Põhjus on selles, et see pahe ongi nende elu. Nad ei suuda seda millegagi asendada, ega isegi ette kujutada, et nad võiksid näiteks ilma väga ohtra alkoholita edasi elada.”
“Elustiili ja -harjumuste muutmine on ülimalt keeruline asi,” jätkas Kivisildnik, “tavaliselt võtab inimene vastu mingi usu. See on jälle see vaimne komponent, mingi spirituaalsus, mingi vuuduu, huhhuu, aga see on ainus võimalus ellu jääda. Kuigi keegi ütleb, et planeeti saabki päästa mingi vaimsus, siis võib-olla see ongi nii. Mida me selle all mõtleme on juba omaette jutt” (67. minut).
Selle jutuajamise põhjal jäi mulle seega mulje, et meie põhilised valikud on: 1) utoopia; 2) vuuduu; 3) huhhuu.
Palugem, et meil oleks tarkust õigesti valida.
H.
——————————–
** www.youtube.com/watch?v=-QrXSUVGNvI&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=19
*** www.hooandja.ee/projekt/rupert-sheldrake-eestis-teadus-ja-vaimne-praktika
