Selle saate idee andis mulle Toomas Siitani 2018. aasta sügisel peetud avalik loeng “Mida ütleb Bach meile täna?”, mille 58. minutil tuleb jutuks Jeesuse ristisurm “Johannese passioonis”. See, mis järgneb nimetatud heliteoses sõnadele “ja ta langetas pea ja heitis hinge”, on Tooma sõnul ootamatu ja paradoksaalne: “Bassi aaria koos koraaliga on täiesti uskumatus helistikus, Re-mažooris, D-tuuris, mis väljendab barokkmuusikas alati suurimat rõõmu – ja see ei tohiks siia sobida.”
Aasta hiljem kutsusin ma Tooma koos teoloog Tauri Tölptiga selle paradoksi üle arutama. Tulemuseks oli ligi kahetunnine vestlus elust, surmast, kannatustest ning selle kõige muutuvast ja muutumatust tähendusest. Saatele pealkirja andnud kõnekatkend pärineb vestluse 101. minutist: “Muusika on seda jäävat alati otsinud. Ma arvan, et seda ei ole vaja sõnastada, see on see, mis vibratsioonide maailmas teatud määral materialiseerub. Teatud määral seetõttu, et muusika on ju mingis mõttes kõige immateriaalsem kunst, aga teisalt materialiseerub muusikas justkui materiaalse olemise kõige sügavam alus, algne vibratsioon, mis on heli. Kui me mõtleme vanade kreeklaste muusikast arusaamise peale, siis nad sidusid ühe heli, ühe muusikalise kooskõla kokku tõelise universaalse liikumisega, terve universumi ja planeetide liikumisega. Muusika on otsekui materiaalse maailma algollus ja teistpidi ka inimese algolemus. Kui Boethius esimese aastatuhande keskel kreeka õpetlaste arusaama muusikast kokku võttis, siis eristas ta kolme muusikat. Üks oli universaalne, see mis kõlab kõiksuses, mille järgi on ehitatud terve ilmaruum koos kõigi oma planeetidega. Inimene on ehitatud keskmise muusika järgi. See, mis tegelikult kõlab – see, mida me tegelikult kuulda võime, on kõige vähemtähtsam alammuusika. Kõnealune käsitus rajaneb tõepoolest imelisel harmooniatajul, mis püüab mikro- ja makrotasandi hästi suures plaanis kokku mõelda.”
Head õhtut!
H.
———————–
* www.youtube.com/watch?v=-LPGtXeHrQc&list=PLhpEK-_b7mfHUR_R_ZvBsBJVuXey0XixO&index=6
