“Lugege “Politeiat”!… Mittelugemine ei ole vabandatav. Lugege “Politeiat”! See on klassika. Kõige mõjuvõimsam raamat Lääne tsivilisatsioonis on Piibel, aga tema kannul ongi ilmselt kohe “Politeia”. Lugege “Politeiat”! Jõudis see teile kohale? Lugege “Politeiat”!” manitseb meid kõiki ületamatu A. F. Holmes*.
Nii tulime meiegi vähem kui kahe kuu pärast “Politeia” juurde tagasi. Kui 25. märtsil oli mul Kuku Tartu stuudios Toomas Loti kõrval külas Mats Volberg**, siis 6. mail osales Matsi asemel vestlusringis Laura Viidebaum. Videos oleme siiski Toomaga kahekesi, sest New Yorgis elav Laura võttis kõnelusest osa Skype’i vahendusel. Märtsi vestlusringis jõudsime enam-vähem ühele poole “Politeia” esimese kaheksa osaga ning selles keskustelus keskendusime siis üheksandale, kus Platon esitab oma demokraatiakriitika.
Lugu on iseenesest lihtne ja piisavalt korratud. Platoni ideaalne riigivorm on aristokraatlik. Kuivõrd selle tippu kuuluvad üllad ja arukad “tarkuse sõbrad” – “Politeia” esimesed kaheksa osa on tegelikult suuresti pühendatud nende ettevalmistusele –, siis on tegemist “vaimuaristokraatiaga”. Paraku hakkab Platoni ideaalriik kohe tasapisi riknema. Kõigepealt hakkab mädanema pea. “Igas ühiskonnas algavad muutused ülemklassi võimuvõitlusega,” ütleb Sokrates välja aegumatu tõe. Võimuvõitlus saab Platoni sõnul omakorda alguse möödalaskmistest eugeenikas ja hariduses, tulemuseks on see, et seisused lähevad segamini ja valitsejate kvaliteet halveneb. Osad neist hakkavad taga ajama vara ja rikkust, teised püüavad kinni hoida veel traditsioonilistest väärtustest. Konflikt hoitakse ära eraomanduse tekkimise hinnaga ülemklassi hulgas (ideaalriigis oli valitsejate vara mäletatavasti ühine).
See aga vaid kiirendab allakäigu tempot. Omandi maitse suhu saanud valitsejad soovivad veel rohkem vara ning ühiskond jaguneb kiiresti rikasteks ja vaesteks. Nii jõutakse timokraatiast oligarhiasse, mille defineerivaks tunnuseks on varanduslik tsensus. Nüüd hakkavad poliitiline ja varanduslik polariseerumine teineteist võimendama ja tulemuseks on Platoni sõnul olukord, kus ühte polisesse tekib kaks linna (60. minut). Nii jõuame demokraatliku revolutsioonini.
Kui vaeste osakaal muutub piisavalt suureks, puhkeb kodusõda ja oligarhia asendub demokraatiaga, kus kõrgeimateks väärtusteks on vabadus ja võrdsus. Ei ole üllatav, et meie demokraatlikul ajastul on Platonit tema skeptilise suhtumise eest rahvavõimu kõige rohkem kritiseeritud. “On ebaselge, miks need, kes peavad kalliks võrdsust ja vabadust, peaksid olema sellised tuulelipud, kes iga päev midagi uut ihaldavad,” ütleb Toomas vestluse 82. minutil.
Vabaduse ja võrdsuse üheaegne tagaajamine suure vabaduse ja võrdsuse tingimustes valmistab aga ette teed uuele riigipöördele. “Liigne iha vabaduse järele kõikide muude asjade arvel on see, mis demokraatiale saatuslikuks saab ja türannia järele nõudmise tekitab,” sõnab Sokrates. Lammaste hulgast välja kasvanud hundid suunavad utekarja pärast uljamat sorti demokraatlikku kepsutamist lõpuks jälle lauta tagasi. Kui see kedagi lohutab, siis seekord saame endale PRIA poolt kõrva vähemalt kenad kollased lipikud.
Mulle jäi selles kontekstis eriti kõrva vestluse 61. minutil Lauralt kuuldud lause, et “Politeias” toimub kogu see protsess otsekui vääramatu jõuga. See viis omakorda mõtte nendele ikka ja jälle kordamist väärivatele ridadele Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaagist”: “Ma arvasin enda olevat omakasupüüdmatu ja ennastsalgava. Ometi olin ma täiesti valmis timukaks saama. Ja kui ma oleksin Ježovi ajal NKVD kooli sattunud, võib-olla oleksin ma Beria ajal täiesti omal kohal olnud.
Siinkohal võib raamatu kinni lüüa see lugejad, kes usub, et see kujutab endast poliitilist paljastust.
Kui kõik oleks nii lihtne! Kui tõesti oleksid ainult õelad inimesed, kes teevad kusagil õelaid musti tegusid, ning oleks vaja nad meist, ülejäänutest, lahutada ja hävitada. Aga piir, mis lahutab head kurjast, läheb läbi igaühe südamest. Ja kes on valmis hävitama osakest omaenda südamest.”
Kuigi Platon kirjutab südame asemel hingest, kattub tema arusaam suuresti kaks ja pool tuhat aastat hiljem elanud Stalini orja omaga: languse põhjuseid tuleb otsida inimese sisekosmosest. Lauta viib meid lõpuks tagasi ihaldava hingeosa võit kahe ülejäänu – mõistusliku ja söaka – üle. Siinkohal on kasulik meeles pidada Toomalt 71. minutil kuuldud hoiatavat mõtet, et ihadele järele andmine muudab nad üksnes tugevamaks.
Üks on nüüd selge: “Politeia” juurde tuleb meil veel kolmandatki korda tagasi pöörduda, sest mõned ongi seda pidanud mitte niivõrd poliitiliseks traktaadiks kuivõrd uurimuseks inimhingest. Mis seal siis ikka, parafraseerides A. F. Holmesi: seni kuni me ei ole “Politeiat” korralikult läbi töötanud, ei sa me end pidada harituks.
Jaksu!
Hardo
