Auguste Comte (1798–1857) oli Prantsuse ja filosoof ja ühiskonnateoreetik, “kes uskus, et inimühiskond teeb ajaloos läbi teoloogilis-sõjalise ja teaduslik-tööstusliku staadiumi ning nendevahelise metafüüsilise üleminekustaadiumi, milles ta arvas asuvat oma kaasaegse Euroopa,” kirjutab Simon Blackburn oma “Oxfordi filosoofialeksikonis”.
“Auguste Comte, suur Prantsuse filosoof, tahtis filosoofia lõpetada,” sekundeerib talle “Tähenduse teejuhtide” 52. vestlusringis Mihhail Lotman, “filosoofia on abstraktne ja spekulatiivne, mingisugused arutlused, metafüüsika, aga loodusteadused annavad meile positiivseid [selles kontekstis siis pigem kindlaid, H. P.] teadmisi.”
Mihhail oli koos Piret Kuusega külas “Tähenduse teejuhtide” avasaates “Füüsikud ja margikogujad”*, mis on meil siiani üks populaarsemaid. 30. aprillil oli ta EBS-i stuudios koos Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega, et rääkida peredvižnikutest, peaasjalikult 19. sajandi viimase kolmandiku Venemaal tegutsenud kunstnike rühmitusest.
Vahetu ajendi selleks saateks andsid mulle kaks maali: Ivan Kramskoi “Kristus kõrbes”** (1872) ja Vassili Perovi “Kristus Ketsemani aias” (1878)***. Mõlemad tööd olid omas ajas revolutsioonilised. “Mõnede arvates kujutas Kramskoi sel maalil üht oma kaasaegsete seas levinud tüüpi –”täielikku ateisti”, nihilistlikku revolutsionääri, ja nad mõistsid tema töö “haige ihu”, “liigkauge abstraktsiooni” ja “mõttehieroglüüfina hukka,” kirjutab Vene kunstiteadlane Tatjana Judenkova näituse “Vene tee: Dionisiusest Malevitšini”**** kataloogis. Teise asjatundja sõnul on ka Perovi maal “äärmiselt ebatavaline”. Teema ise seevastu mitte, “Ketsemanist sai ohverduse, üksinduse ja kõikehõlmava kurbuse sümbolina Vene intelligentsi paljude esindajate jaoks (Tolstoi ja Dostojevski kaasaegsete jaoks) ühine painav probleem ja keerulisi spirituaalseid konflikte kujutavate kunstiteoste ammendamatu allikas,” kirjutab Svetlana Kapõrina samas kataloogis. Need kaks tööd tekitasid lähema huvi eelnimetatud kunstirühmituse ja kogu perioodi vastu laiemalt.
Oleme “Tähenduse teejuhtides” varemgi rääkinud sellest, et suuri ühiskondlik-poliitilisi kataklüsme, eelkõige sõdu ja revolutsioone, ette aimata laskvad ended ilmnevad kõigepealt luules, kunstis ja muusikas (vt nt # 4 “Muusika mõistatus”*****). Ka seekord pakkus mulle muuhulgas huvi küsimus, kas ja mil määral ennustasid peredvižnikud ette Vene revolutsiooni või aitasid sellele kaasa.
Seetõttu vestlesimegi kõigepealt tollasest ajaloolisest taustast, mida iseloomustab eelkõige lääne materialistlike ja positivistlike ideede sissetung traditsioonilisse, õigeusklikku, äärmiselt hierarhilisse ühiskonda. Nii oli Vene loodusuurijate eesmärgiks – kelle üheks koondkujuks peab Mihhail Jevgeni Bazarovit Turgenevi “Isadest ja poegadest” – uute teadmiste hankimise kõrval (või pigem isegi selle ees) vanade ideaalide õõnestamine. “Kui Euroopas oli positivism kodanluse ideoloogia, siis Vene positivism on nihilism, see on revolutsionääride filosoofia,” ütleb Mihhail (26. minut).
Peredvižnikute rühmituse poliitiliseks, psühholoogiliseks, sotsioloogiliseks ja emotsionaalseks taustaks on narodniklus – poliitiline liikumine, mida hingestas arusaam, et “meie, haritud, rikkad, targad ja ilusad, oleme lihtrahva ees süüdi” (10. minut). Teisteks olulisemateks laiemat konteksti määravateks teguriteks on pärisorjuse kaotamine ja Aleksander II reformid. Peredvižnikute liider Ivan Kramskoi oli varasest noorusest tuttav narodnikluse ühe silmapaistvama esindaja Nikolai Tšernõševski kunstikriitiliste vaadetega, mille järgi kunsti eesmärgiks peab olema elu muutmine (paremuse suunas). Just elu parandamise eesmärgil pöörasid peredvižnikud oma kunsti rahva poole, kujutasid tihtipeale võrdlemisi trööstituid argielustseene ja püüdsid näitustele meelitada lihtsamat publikut.
Ometi kujutab Kramskoi enda eelmainitud kuulsaim töö mitte igapäevaõudust, vaid konflikti ajatu ja ajaliku vahel. Positivistlik loodusteadus annab meile määratu koguse tõsiasju, kuid mitte ühtegi tähendust. On tähelepanuväärne, et teaduskreedost alustanud kunstnik jõuab viimaks jälle teemani, millest Comte’i õpetus meid kõiki vabastada lubas.
Sama kehtib kummatigi ka Comte’i enda kohta. “Viimastel eluaastatel nägi ta vaeva inimsuse religiooni rajamisega, mille pühakutekalendrisse kuulusid nt Adam Smith ja Friedrich Suur; temast endast pidi saama selle paavst,” kirjutab Simon Blackburn.
Head kuulamist-vaatamist!
Hardo
