Märtsi lõpus kutsusin ma stuudiosse Martin Ehala ja Peeter Helme, et vestelda nendega multikultuursuse kahest tähendusest. Ent juba keskustelu alguses veeres jutt veel avaramatele radadele. Jõudsime Martiniga üsna kohe järeldusele, et mitmekultuurilisus, kui seda peetakse eesmärgiks iseeneses, kujutab endast veel üht variatsiooni võrdsuse igihaljal teemal. Kümnendal minutil sekkus väga asjakohase tähelepanekuga vestlusesse Peeter, kes ütles: “Ma ei ole kindel, kas küsimus on tegelikult võrdsuses. Ma arvan, et kui minna veel kaugemale, siis see, millest me siin praegu räägime, on keele politiseerimine. Võrdsus on lõppude lõpuks ka ainult osa sellest suuremast konfliktist, mille kohta inglise keeles öeldakse “[the battle for, H. P.] hearts and minds” ehk siis lahing inimeste mõtteruumi, nende keelekasutuse ja üleüldse nende tajuilma pärast.”
Sellega olid jutuajamise rööpad maha pandud ja nendel me siis järgmised 75 minutit ka sõitsime. Olulisemad peatused olid “Böckenförde teoreem*” (22. minutil), “Sümbolanalüütikute uus rahvas” (46. minutil)**, “Ühe ostu ehk seaduse kaugusel veiklev õnn”*** (59. minutil) ja “Mida teha?” (81. minutil)****.
Minu arvates oli tegemist sisuka vestlusega, mille kokkuvõtteks sobivad hästi ühele karismaatilisele juudi rändjutlustajale omistatavad sõnad: “Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest.”
Kena kevadet!
Hardo
——————–
* et.wikipedia.org/wiki/B%C3%B6ckenf%C3%B6rde_dilemma
** www.city-journal.org/html/french-coming-apart-15125.html
*** leht.postimees.ee/1046416/hardo-pajula-sisemajanduse-koguonn
