7. veebruaril kutsusin ma Ahto vestlema Vabriku seminari*. Olen üritanud pikalt mõista, kus on õigupoolest meie erimeelsuste juured ja sel eesmärgil sai see veebruarikuine jutuajamine ka suuresti ette võetud. Pean tunnistama, et pärast ligi kahetunnist keskustelu jäi vastus pea sama kaugele, kui see oli olnud dialoogi alguses.
Täpselt kuu aega hiljem tegin uue katse. Nüüd kutsusin juurde ka Varro Vooglaiu, kes oli käinud paar nädalat varem omakorda Ahto saates. Sedapuhku jõudsime minu arvates tükk maad kaugemale. Vestluse teise pooltunni alguses ütleb Ahto mulle: “Ma vabandan, kui see peaks sind solvama, aga minu jaoks on sinusugused inimesed teelt eksinud liberaalid, Varro kohta ma seda öelda ei julgeks.”
Need Ahto sõnad viisid mu mõtted umbes aasta tagasi TLS-is ilmunud John Gray artiklile “Hüperliberalismi probleem”** (mida ma kõigile muuseas väga soojalt soovitan). Ma olen varemalt – osalt kindlasti Jordan Petersoni mõjul – pidanud meie vasaksõpru pigem postmodernistideks ja neomarksistideks. Ahto peab ennast ise aga klassikaliseks liberaaliks, ja ma arvan, et ta on selles enesemääratluses tegelikult üsna siiras.
“Oleks kerge väita, et liberalismist on lahti öeldud,” kirjutab John Gray. “Sallivusel rajanev elukorraldus, mida varem peeti vabaduse nurgakiviks, lammutatakse nüüd rõhumisstruktuurina maha ja heidetakse kõrvale ning kõik ideed, mis seda protsessi takistavad, tõrjutakse avalikust arutelust välja. Vanamoodsa liberalismi mõõdupuu järgi on see vastupidine sellele, mille eest liberaalid on seisnud. Aga me eksime, kui me arvame, et meie ülikoolides on liberalism mõne teise juhtiva filosoofia vastu välja vahetatud. Selle asemel näeme hüperliberaalset ideoloogiat, mis püüab igasuguse teised maailmavaated elust välja rookida. Kui ülikoolides valitseb tsensuur, siis seetõttu, et neist on saanud nimetatud projekti eestvedajad.”
Gray sõnul on liberalism juba alates John Sturart Millist olnud sekulaarne inimsuse religioon, millel on alati olnud samasugused universalistlikud taotlused nagu kristluselgi, mille see 18.–19. sajandil varju jättis. “Nad [Mill ja Auguste Comte, H.P.] püüdlesid selle poole veel jõulisemalt ja veel radikaalsemas vormis,” kirjutab Gray, kes näeb hüperliberalismi eoseid juba Milli “Vabaduses” (peatükis “Isikupärasusest kui ühest heaolu komponendist”). Siin ei tähenda vabadus enam mitte üksnes – ega mitte isegi peamiselt – kaitset riigi või kaaskodanike vägivalla eest (nii mõisteti sallivust nendel kaugetel aegadel), vaid võimet luua endale oma identiteet ja elustiil. “Sedalaadi individuaalsust edendav ühiskond,” kirjutab Gray, “tasalülitab kõik traditsioonist ja ajaloost päritud erinevused; et aga suurem osa inimelu mitmekesisusest tuleb just nendest allikatest, on tagajärjeks massiline ühetaolisus. Niisiis, ühiskonnas, mida Mill endale ette kujutas, pidi liberalism ajapikku kõik teised religioonid ja filosoofiad elimineerima. Aga kui vastuvõetavaks peetakse ainult üht maailmavaadet, siis mis saab intellektuaalsest mitmekesisusest?”
Mida peaks minusugune “teelt eksinud liberaal” siis nüüd eelöeldu taustal tegema? Et hüperliberalismi apokalüptiline lõppjaam on niivõrd eemaletõukav, siis tuleb mul Milli inimsuse religiooni asemele otsida uut baasuskumust. Lõppude lõpuks ei ole “inimkond” ja “inimsus” sugugi käegakatsutavamad mõisted kui näiteks “hing” ja “teadvus”. Kui need mõisted juba siin mängu tulid, siis lubatagu mul viimase järelduse tuules tähelepanu pöörata Cambrigde’i ülikooli biokeemiku Rupert Sheldrake’i tunniajasele loengule “Taasavastades Jumalat ühes Rupert Sheldrake’iga”***.
Tegusat päeva!
H.
P.S. Ahjaa, saate lõpuks jõudsime vähemalt ühes küsimuses täielikule üksmeelele: pensionit ei saa meist keegi. See nukker tõdemus paneb suusatajatele muidugi veel suurema vastutuse. Jutt käib siin siis mingist ühtekuuluvustundest, päris ilma milleta me vist siiski hakkama ei saa. Või mis teie arvate?
