“Kaasaegne eksperimentaalteadus on tuvastanud inimese tajuorganite võime hämmastavalt tundlike aistingute saamiseks. Näiteks ettevalmistatud tähelepanu ja pimeda ruumiga kohanenud inimsilm võib märgata lausa üksikut footonit (kvantmehaanilist valgusosakest). Ent väited joogide ülitajust lähevad sellistest täppisaistingutest kaugemale ning tõstatavad rea tunnetusteoreetilisi küsimusi, mille vastamisele pidid mõtlema kõik india klassikalise filosoofia koolkonnad,” kirjutas füüsikateoreetik Laur Järv Tähenduse teejuhtide 40. numbris (“India joogide ülitaju”, 3.24 [1]).
Samanimelise saatesarja 248. vestlusringis rääkis Laur Järv india joogide ülitajust koos religiooniuurija Erki Linnuga [2].
Tulenevalt teema võõrapärasusest käis vestlusest läbi terve trobikond mulle tundmatuid pärisnimesid ja mõisteid. Konspekti said kirja järgmised:
1. Patañjali “Yogasūtra” pani aluse askeetlikule maailmavaatele, mis levis sajandite jooksul Indiast üle kogu maailma [3].
2. saankja (sanskr ‘loendamine’), india pärimusliku filosoofia süsteem. Käsitleb maailma mõistusepäraselt, üldiselt üksikule kulgeva põhjuste ja tagajärgede jadana, eristades selles 24 põhilüli ehk tattva’t (EE, 8. kd).
3. jooga (sanskr ‘ike, side’) india traditsioonilise maailmakäsituse põhimõisteid, väljendab inimese püüdu reguleerida ja korrastada oma käitumist, hoiakuid ja mõtlemist senise teadvusseisundi ületamiseks ning teatava seisundi (nirvaana) saavutamiseks (ENE, 4. kd).
4. karma (sanskr ‘tegu’) india mütoloogia ja traditsioonilise filosoofia põhimõisteid. Karmaseaduse järgi sõltuvad kõikide loomulike ja üleloomulike olendite, sealhulgas ka inimese praegused ja tulevased olemisseisundid jätkuvate ümberkehastumiste ahelas tema tegude eetilisest olemusest (ENE, 4. kd).
5. charvaka (lokāyata) ühendas vanaindia filosoofias materialismi, naturalismi, skeptitsismi ja religioosse ükskõiksuse erinevaid süsteeme (Vikipeedia [4]).
6. mantra (sanskr ‘mõttevahend’), india usundeis (eriti tantrismis) maagilise toimega palve või loits. Koosneb tavaliselt sanskriti keele häälikute kombinatsioonidest (EE, 6. kd).
7. Vasubandhu (ca 330–400) Loode-Indiast Gandhārast pärit budistlik munk ja õpetlane, keda peetakse koosa tema vanema venna Asangaga joogatšaara ehk vidžnjaanavaada koolkonna rajaks (Ida mõtteloo leksikon [5]).
8. seadmus, kõikide india õpetuste keskse sanskritikeelse mõiste ‘dharma’ eestikeelne vaste (Ida mõtteloo leksikon [6]).
9. abhidharma (sanskr ‘seadmuste kohta, seadmuste üle’), seadmusi kui budismi põhimõisteid süstematiseeriv ja nende tähendust selgitav õpetus (Ida mõtteloo leksikon [7]).
10. Abhidharmakośa (sanskr ‘abhidharma varamu’), Vasubandhu teos, tuntumaid sanskritikeelseid mittekanoonilisi abhidharma tekste (Ida mõtteloo leksikon [8]).
11. Dharmakīrti, india budistlik filosoof (7. saj), Dignāga järglane, budistliku loogika ning pramāṇa väitlusteaduse üks olulisemaid esindajaid (Ida mõtteloo leksikon [9]).
12. Dignāga (u 480–540), india budistlik õpetlane-filosoof, budistliku loogika, tunnetusteooria ja väitlusteaduse (pramāṇa) üks olulisemaid esindajaid ning alusepanijaid (Ida mõtteloo leksikon [10]).
13. braahmanad, rühm vanaindia kirjanduse teoseid, brahmanismi pühad raamatud, pärinevad 8.–5. sajandist eKr. Veedasid täiendavad ja seletavad braahmanad kirjeldavad peamiselt usurituaale ning nendega seoses olevaid kujutelmi, sisaldavad rohkesti müüte ja legende (ENE, 1. kd).
14. brahmanism, hinduismi varane arengujärk. Brahmanism kujunes I aastatuhande esimesel poolel eKr veedade usundist, lähtus ka upanišadidest ja braahmanatest, talle olid omased keerukas kombestik, esivanematekultus, asketism ja braahmanite eesõiguste toonitamine. Peajumal oli Brahma (brahman), austati ka veedade jumalaid, näiteks Indrat ja Varunat, sugenemas oli Šiva ja Višnu kultus, I aastatuhande lõpus eKr teisenes brahmanism hinduismiks (ENE, 1. kd).
H.
Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.
