„Depressioon paneb end tõsiselt võtma. See on nii ränk, nii arusaamatu ja nii armutu. Sa oled sellega nii võimetu midagi peale hakkama, et see sunnib sind lõpuks tõele näkku vaatama,“ tsiteerisin ma Tähenduse teejuhtide 25. numbri juhtkirjas “Tõhus depressioon” [1] Ameerika jungiaanlikku psühholoogi James Hillmanit [2].
25. number oligi pühendatud depressioonile. Ühe kaasautorina astus üles Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro, kelle lugu kandis pealkirja “Depressiooni tähendusest neurobioloogi pilguga” [3]. “Neurobioloogilised teed depressiivsuse ümber on inimeseti mitmekesised, sadade „depressioonigeenide“ võimalikud produktid, nii et igaüks meist käib ringi, peas mitmeid musta sapi piisku. Kui palju neid just on ja milliseid voolusänge nad suudavad ühinemisel uuristada, selle hindamine ja tagajärgede ravimine on professionaalide suur kunst, kuid vastutust musta sapi kogunemise eest ei saa kelleltki endalt täiesti ära võtta, muidu läheb see kunst vett vedama. Kuidas kultuur saaks aidata, väärib arutamist,” kirjutas ta oma lehe loo lõpus.
12. aprillil Tartus salvestatud saates arutasimegi selle üle, kuidas kultuur meid meelemasenduse vastu aidata saaks. Teiseks saatekülaliseks oli Jaanus Harro kolleeg Andres Soosaar, kellega me kohtusime juba Tähenduse teejuhtide kolmandas vestlusringis “Valu mõte” [4].
Head uudistamist!
H.
——————————————
[1] teejuhid.postimees.ee/7651070…
