Selle saate sissejuhatuseks lugesin ma katkendi Tiit Rosenbergi raamatust “Künnivaod” [1]: “Iga koosolekukene oli siis rahvarikas kui väikene laat: ruumid viimase võimaluseni täis kiilutud, nii et kõnelejal sagedasti tuli nelja seina vahelt lahkuda ja kõneleda lahtise taeva all. Kõnelejat oodati tundide kaupa, oli isegi juhuseid, kus rahvas juba hommikul kokku tuli ja kõnelejat õhtuni ootas. Niikaua kui kõneleja kõigest muust rääkis, oli see riigi põhiseadus, maksud või haridus, riigikaitse või sotsiaalküsimus, kuulati teda nagu õpetajat kirikus: kannatlikult, kuid ilma erilise huvita. Kuid niipea kui puudutati maaküsimust, siis käis kui elektrisäde läbi kuulajate, tähelepanu muutus kahekordseks: oli kui jõuluevangeelium, mida kõneleja huultelt neelati. Maaküsimus oli kaua põlenud rahva hinges, nüüd leidis see lõpuks väljendust. Iga koosoleku lõpul ümbritses kõnelejat siis kui raudvõru, kus igatsevad silmad ja paluv suu ootasid vastust küsimustele, mis kui rahet kaela sadasid kõnelejale ja mis puudutasid ikka ja ainult kohalikke olusid. Millal jõuavad maakorraldajad kohale?”
Nende ridade autor on omaaegne Asutava Kogu liige Arnold Süvalep. 1919. aasta radikaalne maareform oli oluliseks teetähiseks põlisrahva ja siin seitse sajandit valitsusohje hoidnud baltisaksa aadli suhetes. Baltisakslased olidki 22. aprillil Tartus Olev Liiviku [2] ja Tiit Rosenbergiga salvestatud vestluse põhiteemaks. Otsa tegime lahti kaks kuud varem Toomas Haugi ja Maarja Vainoga, kellega me rääkisime Anton Hansen Tammsaare romaanist “Ma armastasin sakslast” [3].
Vestlusest Olevi ja Tiiduga tegin ma viis lehekülge märkmeid. See räägib juba iseenda eest. Saatele andis pealkirja Oskar Angeluse samanimeline raamat.
Head uudistamist!
H.
—————————————
[1] www.apollo.ee/kunnivaod.html
[3] www.youtube.com/watch?v=dmF2yhWOt1s&list=PLhpEK-_b7mfHDxAx9Oncmkc556IRanB9n&index=146
