“”See täht on meie keele rahvuslik uhkus,” seletasin mina. “Tema kaudu oleme suguluses maailma suurimate ja vägevamate rahvastega.”
“Kellega nimelt?” küsis tema.
“Kas või venelaste ja inglastegagi,” vastasin mina. “Keegi keeleteadlane seletas mulle millalgi, et ainuüksi meie õ-häälikust pidavat järeldama, et meid kas ootab suur ja hiilgav tulevik või meil on kunagi olnud samasugune minevik. Mina muidugi pooldasin tulevikku, keeleteadlane rahuldus minevikugagi, sest tema arvas, et surnud vana kreeklane on rohkem väärt kui mõni kuulsusetu rahvas, kes elab veel tänapäev. Sellepärast peate oma arvamust meie õ kohta tingimata muutma, kui tahate õnnelikuks saada.”
“See on muidugi nali, eks?” küsis tema.
“Ei,” vastasin mina. “Te õpiksite palju kergema südamega meie keele ära, kui te omandaksite keeleteadlase veendumuse, kes ütles, et õ-hääliku kaudu oleme suguluses inglaste ja venelastega.”
“Venelastega ei taha ma sugulaseks saada,” ütles tema.
“Aga inglastega? küsisin mina.
“Vanaisa ütleb, et inglased on julmad,” ütles ta.
“Seda ma ei tea, vastasin mina, “aga inglased ja nende keel valitseb maailma. Hea oleks seista suguluses maailma valitsejatega.”
“Tähendab te ei armasta sakslasi,” arvas tema minu sõnadest järeldada võivat.”
….
Nii kirjutas Anton Hansen Tammsaare oma 1935. aastal ilmunud romaanis “Ma armastasin sakslast”. Sellest raamatust me täna Toomas Haugi ja Maarja Vainoga räägimegi.
Head uudistamist!
Hardo
