Selle vestluse idee tekkis Vano Allsalu näitusel “Maailm peas” [1], mis avati Tartu Kunstimuuseumis 15. oktoobril ja mida võib vaadata jaanuari lõpuni.
“Vano Allsalu loominguga kohtusin paari aasta eest tema ateljees. Oli palav suvepäev, vihmaootusest veidi mahenenud valgusega, mis võimaldab olulist tähele panna. Osad teosed olid seintel, ülejäänud seinte najal, Allsalu tõi neid üksteise järel nähtavale, näis nagu tõmbaks ta ühest maalist välja järjest uusi maale. Ma vaatasin ja panin mõttes pealkirju. Autori enda pealkirjadega ei langenud neist kokku ükski, kokkupuutepunkt oli milleski muus, mu enda meeleseisundites,” kirjutab näituse kataloogis Tiit Aleksejev.
Minu pilgu haaras näitusel kohe maal “Laste ristisõda”, osalt ilmselt seetõttu, et mul ilmus kunagi Postimehes laastuke “Rüblikute ristiretk” [2]. Hiljem leidsin palju teisi kokkupuutepunkte: “Europe röövimine”, “Sisyphos”, “Müürideta aed”, “Olovernes”, “Tõde ja õigus”, “Gaia”, “Öö maa peal” ja muidugi “Pimeduse süda” [3].
Tänane vestlus algaski “Laste ristisõjast” ja kandus lõpuks Edvard Munchini. Temalt pärineb ka saate pealkiri. “Ja ma tundsin, kuidas suur lõputu karje läbi looduse käis,” luges Vano saate lõpuminutitel ette Munchi kommentaari oma kuulsaima teose kohta.
Teiseks saatekülaliseks oli Edmund Burke’i Seltsi teine liige Kaie Metsla, kes hoidis vestluses üleval Salvador Dali liini.
Head uudistamist!
H.
——————————————
[1] www.eaa.ee/vano-allsalu-maailm-peas
[2] arvamus.postimees.ee/962082/hardo-pajula-rublikute-ristiretk
