“Pandora laeka avas Prantsuse immunoloog Jacques Benveniste (1935—2004), kes tuli 1980-ndatel aastatel välja väitega, et veel on mälu, s.t omadus salvestada teatud ajaks välismõjutuste tagajärjel struktuuris tekkinud muutusi. Täpsemalt väljendudes võib vee mäluks nimetada talle omistatud võimet “mäletada” vees lahustunud aineid isegi pärast lõpmatut lahjendamist,” kirjutab TTÜ emeriitprofessor Rein Munter möödunud aastal ajakirjas Akadeemia (nr 11) ilmunud artiklis “Kas vesi võib mäletada?”.
Benvenistele endale sai laeka kaane kergitamine saatuslikuks. Tema 1988. aastal ajakirjas Nature ilmunud artikkel kutsus esile establishment’i vastulöögi, mille tagajärjeks oli see, et üks Prantsusmaa tolleaegseid tippimmunolooge kaotas oma labori, rahastuse ja reputatsiooni (võib-olla mitte just selles järjekorras).
Ortodoksia vasturünnakut juhtis Nature peatoimetaja John Maddox, keda mõned aastad varem Benveniste saatust jaganud Rupert Sheldrake on iseloomustanud kui “tulihingelist ateisti ja dogmaatilist materialisti” [1].
Ometi ei ole vee mälu teema teadusest vahepeal kuhugi kadunud. Reinu artiklist võib lugeda, et viimastel aastatel on sellest ühes või teises vormis rääkinud mitmed väljapaistvad õpetlased, sealhulgas Nobeli auhinna laueraadid Kurt Wüthrich, Luc Montagnier ja Brian Josephson.
Tänane saade ongi pühendatud vee mälule, Benveniste afäärile ja kõigele sellele, mis Pandora kujundlikus karbis veel peidus võib olla [2].
Rein pakkus teise vestluskaaslasena välja oma tütre Mai-Liis Napa, kes on eesti keelde tõlkinud üle 20 raamatu, kaasa arvatud Jaapani kirjamehe Masaru Emoto New York Timesi bestselleriks tõusnud raamatu “Vee sõnumid” [3].
Ootan seda vestlust suure põnevusega.
Hardo
————————————
[1] www.youtube.com/watch?v=aiX9LI7M-Zs&list=PLhpEK-_b7mfGsQNoc9wM4EEZJyxb8U7cd&index=38
[2] charleseisenstein.org/essays/the-waters-of-heterodoxy-g-pollacks-the-fourth-phase-of-water/
