Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates “Staadionijutud” võtab seekord Manta Maja stuudios istet kümnevõistluse Eesti kõigi aegade edetabelis Erki Noole järel teisel kohal paiknev Maicel Uibo.
2018. aasta Birminghami sise-MM-i pronks seitsmevõistluses ja 2019. aasta Doha MM-i hõbe kümnevõistluses pole üleliia palju pikki intervjuusid elu jooksul andnud, mistõttu saab saate esimeses osas just meediaga suhtlemise teemale keskendutud.
“Oma inimesed on oma inimesed. Seal saad olla sina ise. Aga kui on võõras rahvas, siis eks ikka valin rohkem sõnu. Päris kõike, mis pähe tuleb, avalikkuses välja ei ütle. Mina arvates võiks Eestis grammi positiivsema nurga alt olla uudised tehtud. Ebaõnnestumisi tuleb spordis ikka ette, ka teiste riikide sportlastel. Võib-olla kümnevõistlusest on isegi kõige parem näiteid tuua. Vanasti sai tiitlivõistlusel peale 36 kümnevõistlejat, kellest lõpuni jõudis 19-21, vahepeal isegi ainult 16-17 sportlast. Seal on neid äralangemisi, vigastusi ja nullide saamisi nii palju, et kogu aeg suure tõenäosusega midagi juhtub. Ja kui antud võistlusel juhtub midagi muuhulgas ka Eesti poistega, siis nii lihtsalt on. Seejärel küsitaksegi tihti, et mis see ebaõnnestumise põhjus siis oli? No aga ei tea ju, sest kui teaks, siis ei teeks vigu,” ütleb 28-aastane Uibo, kellel on siiski meeles ka üks konkreetne näide, kus Eesti meedia asus teda kaitsma.
Saates tuleb teemaks ka 188-sentimeetrise Uibo lapsepõlv Põlva linnas. Nagu selgub, olid kümnevõistleja tunnistusel kuni kuuenda klassini vaid “viied”. “Kooliga polnud kunagi probleeme, jah. Polnud raske ja polnud ka hinded halvad. Ma arvan, et kui oleks väga üritanud, oleks puhtad “viied” püsinud kauemgi, aga nii palju ma sellest ei hoolinud. “Kolmesid” polnud tunnistusel vist gümnaasiumi lõpuni,” meenutab Uibo, kellele meeldisid kõige rohkem inglise keel ja matemaatika.
Suurte ja silmapaistvate tulemuste kõrval on Uibo sportlaskarjääri mahtunud ka mitmeid tõsisemaid vigastusi, mis pole lasknud pikemat aega treenida. Uibo toob välja abikaasa, olümpiavõitja Shaunae Miller-Uibo perekonna toe. “2016-2017 oli kõige raskem periood minu jaoks. 2018. aasta sise-MM-il sai see mõõn läbi lõpuks, aga seejärel tekkis kohe kannavigastus, millega käisin sama aasta lõpus operatsioonil. Ega selline aeg lihtne polnud. Siiani on olnud aga alati motivatsioon varasemast paremana tagasi tulla. Abikaasa ja pere on kõvasti abiks olnud nendel aegadel, mil ka (rahaline) toetus oli nullilähedane. Shaunae pere võttis mind 2017. aastal oma tiiva alla Bahamal. Elasin ja tegin seal trenni ju mitte millegi eest. Suur tänu neile, sest ilma nende toeta poleks see kõik võimalik olnud,” sõnab Uibo.
Saates meenutab Uibo oma esimest treenerit, hiljuti meie seast lahkunud Sulver Arundit, samuti annab ta põhjaliku ülevaate oma üksikalade hetkeseisust ja treeningute ülesehitusest ning räägib erinevates riikides treenimisest ja elamisest.
Saate lõpus saab taas vastuse eelmise korra küsimus ja loositakse välja “Staadionijuttude” erilahendusega spordisärk ja Uibo pühendusega kaart. Saadet juhib Karl Rinaldo.
