Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates “Staadionijutud” on sel korral külas kümnevõistleja Erki Nool, kelle olümpiavõidust möödub peagi 20 aastat.
Olgugi et juunis 50. sünnipäeva tähistanud Noolega on aastate jooksul palju erinevaid intervjuusid tehtud, tulevad seekordses jutuajamises välja mitmed huvitavad seigad, mida seni avalikkuses palju käsitletud pole.
“Minu järgmine eesmärk oli pärast olümpiavõitu 9000 punkti kogumine. Ja olla esimene inimene, kes seda teeks. Aga (Roman) Šebrle tegi selle 2001. aasta kevadel ära. Pagan, ma mäletan seda tunnet, mis mul Götzises 1500 meetri jooksus 150 meetrit enne lõppu tekkis, kui ma sain aru, et ta teeb 9000 punkti täis. Pinge läks sellega maha ja motivatsioon polnud enam sama. See eesmärk polnud enam see, kuigi Eesti rekordi 9000 punktini viimine olnuks ikkagi ilus asi.”
Noole isiklikuks rekordiks jäi lõpuks 8815 punkti, mis sündis kuldsele olümpiahooajale järgnenud aastal Edmontoni MM-il tihedas konkurentsis Tomaš Dvorakiga.
“Minu sportlaskarjääri üks rumalamaid vigu oli see, et ma ei läinud Edmontonis Eesti rekordit püstitades 1500 meetrit täiega jooksma. Ma põdesin seda kolm kuud pärast võistlust. Jooksin küll rekordilähedase aja 4.29, kuid olnuks viimase pikamaajooksu trenni põhjal 4.15-4.18 vormis. Ma ei jälginud aga kunagi oma punktisummat, vaid mängisin võidu peale. Dvorak oli enne viimast ala minust 100 punkti ees ja (Dean) Macey 200 punkti maas ning ma arvasin, et mul pole võimalik enam teiselt kohalt kõrgemale tõusta ega madalamale langeda. Tegelikult olin ma aga 1500 meetri jooksuks kaks aastat nii kõvasti harjutanud, et võinuks Daley Thompsoni ja Dan O’Brieni rekordi (vastavalt 8847 ja 8891 punkti) üle teha. Aga ma läksin lihtsalt jooksma seda jooksu. See oli mu elu üks lihtsamaid 1500 meetreid. Õudne! Ja see on kõige häirivam asi, mis on minuga rajal juhtunud. Sportlane peab alati pingutama sel hetkel, kui ta on staadionil. Sel hetkel ei saa mõelda tulevikule. Kõige traagilisema rumaluse tegi selles osas kusjuures Dvorak,” meenutab Nool, kelle näidet pikaaegse konkurendi eksimusest saab kuulata juba saatest.
Mõistagi ei tule Noolega juttu pelgalt tema enda võistlustest, vaid me otsime ka võrdlusmomente mineviku ja oleviku vahel, et mõista, miks tehti toona asju üht- ja tänapäeval teistmoodi.
“Ma arvan, et pingutamise soov, oskus või vajadus on olnud alati inimestes samasugune, ka tänapäeva ühiskonnas. Võib-olla tänapäeval on sportlaste jaoks takistuseks hoopis see, et neil on spordi kõrval palju muid tegevusi ja asju – Instagrami postitused, aktsiaportfellid ja nii edasi. Aga spordis peab olema võimalus, oskus ja aeg lihtsalt mõelda. Näiteks mitmevõistleja peab olema suuteline vabadel hetkedel tehniliste alade sooritusi läbi mõtlema, sest ta ei jõua kahjuks igal nädalal kõiki alasid kolm korda trennis teha. Tänapäeva ühiskonnas aga hajub inimeste tähelepanu. Meil pole mõtet võrrelda seda, et mul polnud noorena (samu häid) naelkingu võtta nagu tänapäeval. Ei, selles pole mingit vahet! Sada kilo on kangi peal ikka sada kilo, olgu sul jalas Puma, Adidase või Nike jalanõu,” ütleb Nool.
Et Noolel on aastaid maailma tippu kuulunud mehena palju väga huvitavaid ja kohati lausa uskumatuid lugusid rääkida, ei pannud me seekord saatele ajalist piiri, vaid rääkisime nii palju, kui teemasid jagus. Muuhulgas tuleb juttu Erki pere rollist tema edus, elulooraamatust, YouTube’is üle 300 000 vaatamise kogunud “Rooside Sõja” klipist, vanadest konkurentidest, erinevatest treeningmudelitest, korda saadetud rumalustest ja suurtest triumfidest.
Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile [email protected]. Saadet juhib Karl Rinaldo.
