Lauluteksti aluseks on Viru-Nigula kihelkonnast 1878. a. Hans Krickmanni poolt kirja pandud värsid (EKM ERA, EKmS 4° 1, 26 (33)), mida on täiendanud ja toimetanud Ahto Kaasik. Viisi algallikas ei ole teada. Sellise meloodiaga lauldi sama laulu 1980. aastate lõpus Ahto sõpruskonnas.
Meie õuel on meri, mille keskel on saar. Saare kaldal on kaev ja selle peal on sammas. Samba otsas on sõel, mille põhjas on mõõk. Mõõga teral on aga kägu, kelle süles on laps. Lapse rinnal on sõjameeste luudest tehtud sõlg.
Ahellaulu vormis “Meri õue all” müütilise sisuga värsside algset tähendust me tõenäoliselt enam teada ei saa, laulutüüp on selleks küllalt vana. Sõel, sõlg, sambad ja mõõk võivad sümboliseerida erinevaid taevakehi ja tähtkujusid. Selliseid sümboleid on tuntud nii eesti kui muu maailma rahvaastronoomias.
Ahtoga laulavad koos: abikaasa Liisa, tütar Hõbe Mari, pojad Laas ja Tuul.
