Lauluteksti seadis Tõstamaa, Jõelähtme ja Järva-Jaani kihelkonna arhiivitekstidest kokku Oliver Kõrre (EKM ERA, EÜS X 2030 (273), EÜS VII 1573 (82), E 24925 (10) ja E 26267 (2)). Viisi aluseks on Kuusalu kihelkonnast pärit Jakob Parkase lauldud laul “Hiiut-tiiut tieda mööda” (EKM ERA, KKI, RLH 60:20 (5)), kogujad Ruth Mirov ja Helgi Kihno 1960. a.
Külalaulud alkoholi pruukimisest on tihti eneseiroonilised. Eks kõrtsikülastajate hulgas on alati inimesi, keda heas mõttes peo hingeks peetakse, aga ka neid, kellega purjus peaga asju pigem ei aeta. Õigel peol ei puudu kunagi muusika. Ka rahvaluulekogujad on kirjeldanud situatsioone, kus kõrtsihoones ööbijail ei olnud võimalik magada, kuna kõrtsirahvas laulis valju häälega katkematult öö läbi. Jääb küsimuseks, kas pidevalt lauldes – muuhulgas kaunis pikki laule – on võimalik samal ajal nõnda palju juua, kui lauludes kõneldakse. Kõrtsilaulude peamine funktsioon on kindlasti meelelahutus. Ja mis oleks eestlasele parim meelelahutus kui enda pahede üle muigamine? “Viltu” laulus korratakse paljude värsside lõpus üht ja sama sõna. Seda lihtsat võtet, millega saab värsilõpud kokku kõlama panna, peetakse üheks sammuks üleminekul algriimilt lõppriimi kasutamisele.
