Sõnade aluseks on Peeter Ruubel-Kõrnitse poolt Halliste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, H II 22, 200/3 (89)). Viisi aluseks on Karksi kihelkonnast pärit Mai Mölderilt 1961. a. salvestatud laul “Mine üle, vihmakene” (EKM ERA, RKM, Mgn. II 587 g), kogujad Ellen Liiv ja Ingrid Rüütel.
“Kalaneitsi” on üks kummalisemaid laule eesti müütiliste laulude varamus. Tütarlaps näeb und. Ei olegi selge, kas uni jätkub ka ärkvel olles või kõneldakse unest mõistu. Unes, millele neiu otsib külanaistelt tähendust, näeb ta suurt puud, mille juurte ja okste vahelt voolab jõgi ning jões ujub kala. Seejärel palub neiu venda, et see kala kinni püüaks. Viimane püüabki kinni ning toob koju. Kui kala aga lahti hakatakse lõikama, ilmuvad kalast nähtavale ehted ja rõivad. Kala, kes on ühtlasi naisterahvas, ehete ja riiete kandja, ütleb, et ta ei ole tulnud maailma söömiseks. Ta on tulnud inimeseks, maailma ilu pidama.
Kalaneitsi müüdil on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Baltimaades ja kaugemalgi on sarnaseid lugusid libakaladest, kes peale muutumisrituaali jäävad inimesteks. Soomlased tunnevad Vellamo neiu püüdmist, mis on oma sisult kaunis sarnane, ehkki soome legendides põgeneb kalaneitsi tagasi merre. Samuti ei ilmu soome müütide kaleneitsi kala seest, vaid ongi pool-kala. Sarnast müüti, kus neiu rõivad ja ehted ilmuvad nähtavale vendade püütud hirve nahka nülgides, leiame Skandinaavias. Võibolla on aga tegu kosmoloogilise müüdiga, kus iga sümboli taga võib leida tähenduse tähistaevast? Või on tegu pelgalt kosjafantaasiaga.
