Lauluteksti seadis Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstidest kokku Urmas Kalla. Viisi aluseks on Johannes Raudsepa Räpina kihelkonnast kogutud lauluviis, mille ta saatis Karl August Hermannile 1888. a. (EKM ERA, EÜS IV 634 (1414)).
Laul “Venna otsija” kannab endas mitut tähendustasandit, nagu ka müüdid või muinasjutud. Esimene neist on lihtne argine narratiiv – vend läks tööle, uppus ära või viidi sõtta, omaksed läksid venda otsima ja said ta kätte.
See, mida tahetakse “päriselt” öelda, milliseid sümbolid ja arusaamad on jutustuse taga, võib ajastute lõikes muutuda. Me ei pruugi müütilist teksti samamoodi mõista nagu sadakond või rohkem aastat tagasi elanud inimesed. Mõned sümbolid ja tähendused on ajastute lõikes universaalsed, teised vaid aimatavad ning suur osa jääb paratamatult siiski selgusetuks.
Vesi on tihti müütiliseks piiriks elus ja eluta maailma vahel. Vesi võib olla ka müütiline surnute maailm, kus käib peaaegu samasugune elu nagu siinilmas. Täies ehtes vend, kes on selili vees, võib olla hukkunu. Vanamees, kes reedab venna asukoha, võib olla abivaim või tark – või ka lihtsalt juhatav märk. Sõlge kasutati aga ennustusvahendina või “teise ilmaga” suhtlemiseks. Siin laulus pakutakse sõlge kadunud vennale, et ta saaks sellega end vee pealt päästa ja maale sõuda.
On selge, et laul on tugevalt mütoloogilise alatooniga. Selle “lahtikodeerimine” on aga iga kuulaja ja laulja enese teha – üheselt võetavat seletust laulule pakkuda ei saa.
