Lauluteksti aluseks on kaks vadja laulu, millest ühe kirjutas üles Karl August Engelbrekt Ahlqvist aastatel 1854–1855 Ingerimaal Kattila lähedalt Peen-Rudja külast (Pien Rudd’a/Pieni-Rutja) Anna Ivanovnalt (SKVR IV3 4654) ning teise kogus Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877. aastal anonüümselt lauljalt Ingerimaal Kattila lähedalt Mati külast (Mati-čylä/Mattija) (SKVR IV3 4680). Lähteenkorva kirjutas koos sõnadega üles ka laulu viisi, millest lähtub siinne esitus.
Mati külast pärit laulja teadis Lähteenkorvale öelda, et seda laulu lauldi suvistepühal. Oma küla kauniduse kiitmine, vahel ka naaberküladega võrdlemine, on läbi aegade olnud üks tähtsatest lauluteemadest paljudel pidudel ja kooskäimistel. Ka kiigel lauldi ja kiideti oma küla ja oma küla inimesi. Selline lauluga kiitmine annab tugeva identiteeditunde, aitab hinnata oma kodupaiga ilu.
“Minu küla, minu elupaik on maailma kõige ilusam, see on ehitatud väga hea koha peale. Küla üks serv ulatub mere ning teine päikesetõusu poole. Küla all on järv ja nurmel on pähklimets. Külas on allikas, kust voolab magusat vett. Kalad koevad suisa kaevus, latikad lauda palkides ja havid aiateivastes.”
