Teksti aluseks on 1986. aastal IV Seto Leelopäeval Jaan ja Vaike Sarve salvestatud laul Igor Tõnuristi ja ansambli Leegajus esituses (EKM ERA, RKM, Mgn ER 49 (10)). Viisi aluseks on 1992. a. VI Seto Leelopäeval Värska leelokoori Kuldatsäuk lauldud laul, mille salvestasid Anatoli Garšnek ja Hillar Peets (EKM ERA, RKM, Mgn ER 78 (3)). Mõlemad salvestused ilmusid Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999).
Ma olin öö läbi üleval, väljas hakkas juba valgeks minema. Põletasin ära terve kubu peergusid ja teise kubu tõrvapirde. Tõrvapird hakkas pakuga tõrelema, ühed mustad olid nad aga mõlemad. Nägin siis päikest tõusmas, aovalgust saabumas. Teisest talust tuli tõrvast suitsu, mujalt taludest musta suitsu. Minu kodu suits oli aga kuldne ja hõbedane.
Talvisel perioodil tubaseid töid tehes ei olnud tihti öösitigi puhkamiseks aega, kõik tuli ära teha enne, kui uued kevadised tegemised peale tulid. Kui öötööd olid pirruvalgel lõpetatud, ootasid päikesetõusul juba päevatööd. Suitsutarest lahkudes pandi ahi küdema.
Võibolla oli laul inspireeritud sellest, et niiske haoga reheahju kütmist alustades tulebki tulest esmalt läbipaistmatut musta suitsu. Kui kuumus on ahjus juba üleval, põlevad puugaasid puhtamalt ja ka suits on seetõttu hele ja läbipaistev, hagudega küttes veidi kollakaski. Seega võib aimata, et laulja talu on teistest tublim, nende ahi on kütte pandud palju varem kui teistes taludes, järelikult mindi ka varem välja tööle.
Samu motiive sisaldavad laulud räägivad tihti ka kullassepa ja ehtetöödest. Ka ehtesepa talust tõusev suits on regilauludes kuldne ja hõbedane.
