Laulusõnade aluseks on tekst, mille saatis Jakob Hurdale 1897. a. rahvaluulekoguja Mihkel Lemmerkänd (EKM ERA, H II 58, 363 (1)). Ta oli J. Hurdale saadetud tekstid maha kirjutanud varem ilmunud Kolga-Jaani regilaulude väljaandest “Vana Kannel II” ja esitas need Sõrvest E. W. käest üleskirjutatud laulude pähe. Teksti toimetas sõrve-pärasemaks Mari Lepik, kes kasutas peale M. Lemmerkännu Hurdale saadetud teksti ka värsse Kihelkonna kihelkonnast Tiiu Pihlerilt 1898. a. üleskirjutatud tekstist, kogujad August Niemi ja Nikolai Kann ning Pöide kihelkonnast 1892. a. üleskirjutatud tekstist, kogujad Johann Keerig ja Jakob Ilves (EKM ERA, H II 66, 375/7 (309) ja 35, 326/7 (188)). Lauluviis salvestati Marie Martinfeldilt Jämaja kihelkonnast 1960. a. Koguja Herbert Tampere (EKM ERA, RKM, Mgn II 344 b).
Laulu on nimetatud parastuseks pilkavale piigale. Neiul käis mitmeid kosilasi, ent kõik need kosjad lükati tagasi. Viimaks saabus tulevane peigmees.
Nüüd, pulmades või pulmade eel, maalivad lauljad neiu tulevasest elust hirmuäratava pildi: tulevases mehekodus peab pruut üleval pidama nii joomaraha kerjava joodikust mehe kui ka kogu majapidamise. Põllul härmas härgadega savist maad kündes näivad pruudile tavalised naisterahva toimetamised üsna tühised.
Laulu võib tõlgendada mitut moodi ning selle tähendus sõltub kindlasti kontekstist ja esitajatest.
Järellauljad on Triin Kilgas ja Ainika Jakobson
