Aluseks on Setumaalt pärit Anna Kõivu laul, mille salvestas 1922. a. vaharullile soome folklorist ja muusikateadlane Armas Otto Väisänen (SKSÄ A 514/21).
Mida lõoke laulab või linnuke vidistab? Ta laulab lähenevast sõjast. Kuhu me end peidame kui isegi kivid ei paku enam varju? Meid püütakse kinni ja viiakse võitlema. Vaenuaeg on karm ja sõjatee raske kõigile ühtmoodi.
