Laulu aluseks on Herbert Tampere toimetatud tekst, laulis Mari Kullamägi Kadrina kihelkonnast, kirja panid Karl Viljak ja Karl Voldemar Rosenstrauch 1913. a. (EKM ERA, X 2534 (79), 2502 ja 2694/7 (267))
Kõige noorem vend läheb sõtta ning selleks valmistatakse teda pikalt ette, antakse kaasa toidumoon ja raha. Enne teele minekut tehakse saunagi, seal jagab õde õpetussõnu: “Ära ole esimene ega viimane – need tapetakse. Kes keskmine, jääb ellu.” Kui vend saabub viimaks sõjast, ei tunne ükski kodune teda enam ära – võõras mees, sõjariistad, sõjarõivad seljas. Ainus, kes venna ära tunneb, on õde – oma mees, omad riistad, omad rõivad. Vend pajatab õele sõjas olemisest – seal pole aega armsamaile mõelda. Sõjas on tähtis terav mõõk ja hea hobune, vaid need päästavad mehe võitlusväljalt, mis on täis verd ja langenuid.
Järellauljad on Mauri Miidla ja Priit Pedajas
