Me astume siia ellu täies teadmatuses. Tuleme olematusest. Meid enne ei olnud, siis oleme. Ja siis saame teada, et oleme. Ja saame teada, et see olemine on lõplik, et me sureme. Ja keegi meile ei ütle mismoodi nüüd selle selle kõigega hakkama saama. Me peame seda asja ise proovima. Mis siis, et inimesed on seda enne meid teinud, meie teeme seda ikka esimast korda. Ja ega ta selgeks ei saagi.
Kunst kui ravim iseendaga hakkamasaamisel.
