Ma kardan, et ma jäängi ennast niimoodi tundma. Näen iseendaga nii palju vaeva ja ikka tunnen aeg-ajalt, nagu oleksin jälle tagasi alguses. Kõik tahavad minust midagi, aga mina ei taha mitte midagi. Tahaksin lihtsalt olla. Vahel ei taha seda ka. Mis minust üldse saab? Tahaks nagu elu kasutusjuhendit. Sest mina ei saa aru, kuidas see elamine käib.
Esmaspäev
Ma vist ei sobi ellu. Kõik inimesed mu ümber on nii sotsiaalsed, aga mina tahan lihtsalt üksi olla. Mitte kellegagi rääkida, mitte ühtegi külalist külla kutsuda, mitte ühtegi inimest näha. Ma lihtsalt ei suuda mitte kellegagi suhelda. Ma ei suuda mitte kellelegi isegi Messengeris vastata. Iga väiksemgi sotsiaalne interaktsioon on minu jaoks nii kurnav. Ma olen lihtsalt täielikult tühjaks imetud. Miks ma ei mõista teisi inimesi ja nemad ei mõista mind? Mõni päev mõtlen, et peaksin tsivilisatsioonist lahkuma. Kõik sidemed katki lõikama ja kuskile koopasse elama kolima. Täna on jälle täpselt selline päev.
Teisipäev
Midagi pole otseselt halvasti, aga ikka pole hästi. Lihtsalt selline nõme tunne on sees, millega ei oska mitte midagi peale hakata. Miks ma olen nii tänamatu? Ja mis mul viga on? Kõik mu elus on tegelikult ju korras, aga ma tunnen ennast nii halvasti. Kui ma vaataksin enda elule kõrvaltvaatajana, siis ei saaks millegi üle nuriseda. See on veider, kuidas me teistele inimestele tundume nii teistsugusena, kui me tegelikult oleme. Mina tundun teistele inimestele väliselt ilmselt alati positiivsena, kuid reaalsus on hoopis midagi muud. Ma olen jõudnud järeldusele, et ma vist kulutan kogu oma positiivse energia teiste inimeste peale ära. Ning siis üksinda koju nelja seina vahele jõudes on minust alles vaid negatiivsus. Ma ei oska seda kuidagi muuta ka. Kuidas sa murrad aastatega sisse juurdunud käitumismustreid, mis järsku enam ei tööta?
Kolmapäev
Miks ma ei oska ennast armastada? Miks ma oskan endasse ainult negatiivselt ja halvasti suhtuda? Miks see tuleb loomulikult, enesearmastus aga nii keeruliselt, loomuvastaselt? Miks keegi ei ole mulle mitte kunagi õpetanud endale midagi head ütlema? Ma olen iseenda suurim kriitik ja vaenlane. Kriitilisus pidi olema edasiviiv jõud, kuid ometi olen jõudnud tupikusse. Mul oleks mingit kaarti või giidi vaja, sest ma ei oska kuidagi edasi minna. Kuhu üldse on jäänud mu soov ennast pidevalt arendada ja oma võimeid maksimeerida? Mitte miski ei ole mu jaoks enam see. Mitte miski ei pane silma enam piisavalt särama. Aga kuidas ma loobun asjadest, mis moodustavad nii suure osa mu ajast? Kes ma ilma nendeta olen? Kes ma üldse olen?
Neljapäev
Ülikool teeb mind õnnetuks. Mu enesehinnang pole kunagi väga kõrge olnud, aga nüüd on see madalam kui muru. Tunnen ennast nii rumalana, kuigi mu keskmine hinne ja tundides hakkama saamine seda tegelikult ei näita. Mõni päev tunnen ennast maailma kõige lollima inimesena. Kas ülikool on ikka mulle? Aga kes ma olen ilma ülikoolita? Kuidas ma ei omanda kõrgharidust? Erialavahetus ei tundu ka mingit lahendust pakkuvat. Ja ma ei jäta ju asju pooleli. Isegi kui need ei tee mind õnnelikuks.
Reede
Ma ei taha kunagi öelda, et mul on depressioon. See tundub midagi nii suurt ja rasket. Midagi, mis on kellelgi teisel. Kellelgi teisel on ju kindlasti hullem. Temal on depressioon, mitte minul. Ma olen lihtsalt püsivalt depressiivne. Räägime kogu aeg, kaasaarvatud ma ise, et peame vaimsest tervisest rohkem rääkima. Ometi tundub mulle ikka veel, et kui ma selle välja ütleks, siis tunduks nagu ma tahaks lihtsalt tähelepanu. Kellelgi on ju kindlasti hullem kui minul. Mis siis, et tegemist ei ole isepandud diagnoosiga. Käin küll psühholoogi juures, aga ikka tekib vahepeal tunne, et ei taha teda ka nii väga tüüdata. Asi võiks ju veel hullem olla. Ma võiksin olla veel õnnetum, veel väsinum, veel lootusetum, veel madalama enesehinnanguga, omada veel vähem elutahet. Kellelgi on ju kindlasti hullem kui minul.
Laupäev
Lubasin endale iga nädal ühe puhkepäeva, et motivatsiooni ja energiat hoida. Üritan sellest rangelt kinni hoida, aga ikka tundub, kuidas kõik, mis ma tegema peaks, on õppimine. Kuidas puhata? Kuidas puhata, kui sada kooliasja istub kukil ja isegi kui ma kogu aeg õpiks, siis sellest ajast ikkagi ei piisaks? Tean küll, et vajan puhkust, et ma üldse midagigi tehtud saaks, aga ikka tunnen ennast kehvasti, kui selle aja päriselt võtan. Miks ma teoorias tugev, aga praktikas nii nõrk olen? Tahaks õppida oma mõtteid välja lülitama. Mitte lihtsalt kümneks minutiks, vaid näiteks terveks päevaks. Vot see oleks alles puhkus.
Pühapäev
Ma kardan, et ma jäängi ennast niimoodi tundma. Näen iseendaga nii palju vaeva ja ikka tunnen aeg-ajalt, nagu oleksin jälle tagasi alguses. Kõik tahavad minust midagi, aga mina ei taha mitte midagi. Tahaksin lihtsalt olla. Vahel ei taha seda ka. Mis minust üldse saab? Tahaks nagu elu kasutusjuhendit. Sest mina ei saa aru, kuidas see elamine käib. Võib-olla olen lihtsalt katki. Keegi võiks mind ära parandada. Miks inimesi ei saa viia parandusse nagu kellasid või kingi? Keegi ju ei oota, et kingad või kell ennast ise ära parandaks. Keegi ei karju nende peale, et miks te ei tööta. Inimesed peavad aga ise hakkama saama. Ise remondimehi mängima. Elamine on ikka nii veider.
/../
Mõni päev ei ole hästi. Või mõni nädal. Või mõni kuu. Aga ma tegelikult tean, et see ei pea igavesti nii olema. Sattusin õhtul internetis kolades lause otsa “muutus on ainus asi, milles saad kindel olla”. Kummalisel kombel pakkus see veidralt palju lohutust. Tõi kübekesegi lootust. Ma tean, et ma ei pea jääma ennast igavesti nii tundma. Ma ei jää ennast igavesti nii tundma.
Palun ära jäta oma vaimset tervist tähelepanuta. Hooli sellest ja iseendast. Ära jää oma murega üksi. Räägi kellegagi. Otsi abi, näiteks Tartu Ülikooli nõustamiskeskusest või peaasi.ee leheküljelt. Sa ei pea jääma ennast niimoodi tundma. Ning sa ei pea tundma end niimoodi, et abi otsida. Ennetada on alati lihtsam, kui hiljem tagajärgedega tegeleda. Hooli endast.
Autor: Karmen Kukk
The post Nädal aega muremõtteid ehk ma kardan, et ma jäängi ennast niimoodi tundma appeared first on OLE ROHKEM..
