Mõttekoht, Osa 72: Kaheksa aastat skisoafektiivse häirega: "Tunneli lõpus on alati valgus"

„Inspireerivad lood haigusest taastumisel mõjuvad teinekord paremini, kui mistahes muu nõustamine,“ lausub tänases Naistelehe podcastis Henri Külm, keda ülikooli lõpus tabas nagu välk selgest taevast psüühikahäire diagnoos. Henri on nüüdseks õppinud koos skisoafektiivse häirega elama, mõistagi tervislikke eluviise järgides, ravimeid tarvitades ning psühhiaatriga koostööd tehes. Vähe sellest, ta otsustas toetada ka saatusekaaslasi ning töötab nüüd Tallinna Vaimse Tervise keskuses kogemusnõustajana. „Ega ma varem vaimsest tervisest suurt midagi ei teadnudki,“ tunnistab mees. Nüüd on hoopis vastupidi. Henri on saanud teada, et psüühikahäirete tekkes on oluline osa pikemaajalisel sügaval stressil ning ka pärilikkusel. Ning sedagi, et haigusega leppimine pole lihtne. „Depressioon, teadmatus, šokk, häbi, ebakindlus tuleviku osas,“ loetleb Henri kõike, millega ta esimesed poolteist aastat pärast skisoafektiivse häire diagnoosi saamist rinda pistma pidi. Lisaks pidev mure, mida teised temast ja kõigest sellest küll arvavad. Mida kujutab endast skisoafektiivne häire ning psühhootilised häired üldse, mida selle diagnoosi saamine kaasa toob, miks kiputakse psüühikahäirega inimesi kartma ning kuidas neid toetada – sellest kõigest värskes saates räägimegi. Paljust muust, mõistagi, veel. Sest olulisim on mõista, et psüühikahäire taga on inimene. Ning et tunneli lõpus on alati võimalik valgust näha. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.