Seekordses suve-eelses episoodis loeme ette ühe naise kirja, mille oleme teiselt platvormilt näpanud. Kuidagi juhtus nii, et see kõnetas ja tahtsime oma arvamuse sekka öelda.
Selle kirja autoril on raskustunne õlul – lapsed ajavad ketta, tehtud otsused on lämmatavad ja see on viinud olukorrani, et vihkab oma elu.
Kas me oleme ka oma elu vihanud? Või teeme seda senimaani? Kas elu üle virisimine ja kurtmine näitab, et sa ei ole oma eluga rahul?
