Minu seekordseks vestluskaaslaseks on psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga. Voldemar on minu kunagine õppejõud ja karismaatiline arvamusliider kõikvõimalikel sotsiaalsetel, majanduslikel ja üldse laiemalt ühiskondlikel teemadel. Läbi aegade võib meedias tema arvamusi kohata muuhulgas nii selgeltnägijate, zombide, aktsiaturu kui ka erootika kohta. Pole just tavapärane psühholoogiaprofessor; ja just seetõttu mulle Kolga meeldibki. Tal on alati midagi öelda, mõni lugu rääkida, mingi uus seos luua või alternatiivne vaatenurk asjadele anda. Äge. Seekord siis koroona kontekstis, kuid ikka vanas heas Voldemar Kolgalikus vaimus.
“Kui tulla psühholoogiasse, siis meil kõigil on üks suur ja keerukas ülesanne, mille inimene peab lahendama – ühelt poolt tuleb osata elus jääda iseendaks, selleks, kes ma siis päriselt olen, kuid teisalt tuleb samal ajal osata olla ka vastavuses muutuva välismaailma ja ühiskonnaga. See on inimese elu üks suuri dilemmasid. Ja kui me nüüd vaatame oma tänast koroonakriisi olukorda, kus me elame, siis läbiv teema ongi see, et tuleb nö kujundlikult endas üles otsida selgroog (selgroo kujund on pärit V. Kolga artiklist ‘An Estonian`s spine’ raamatust ‘Estonia. A land of human dimensions’ /toim). See on meis kuskil sügaval olemas juba lapsepõlvest – selline tugev, stabiilne ja kindlust pakkuv pool – , mis määratleb selle, kes ma inimesena õieti olen. Mulle siin selgroog metafoorina meeldib, sest selgroog oma olemuselt on ka painduv; ta ei ole selline jäik kont. See tähendab, et kui minu maailma lööb sassi nt koroonaviirus, siis ma olen võimeline sellele ka paindlikult reageerima. Ma suudan oma elu uutmoodi sisse seada olukorras, kus ma olen hoopis teistmoodi sunnitud oma igapäeva elu elama ja ei saa enam neid asju teha sellisel moel nagu ma eelnevalt olin harjunud. Kuigi mu elu on nüüd piiratud ja muudetud, eksisteerib minus ka võime paindlikult sellega kohaneda. Me ju ei tahaks olla selgrootud millimallikad. Kõige õudsemad ongi need inimesed, kes on nagu tuulelipud. Ja samamoodi on õudsed inimesed need, kes on nagu mingid graniitkivid, kes ei muutu ega ole valmis kohanema. Edukad on need, kes suudavad samaaegselt laveerida nende kahe olemusliku seisundi vahel. Ma tahaks, et meie kuulajad mõtleks ka selle peale, mis on see nende selgroog, kuidas nemad oma selgroogu kirjeldaks. Mis see on, mis annab elule stabiilsuse ja pidepunkti, võib-olla isegi sügavama mõtte? Samas on sellel selgrool ka omadus, mis lubab muutustega edukalt toime tulla ja pakub vajadusel teatud paindlikkust. Teisisõnu, mis on see stabiilsust tagav kese ja mis on see kohanemiseks vajalik paindlikkus, et toime tulla muutustega selles maailmas? Kõike ei saa ega olegi vaja muuta, mingid asjad jäävad mulle ikka omaseks. Kui see saab endale natuke selgemaks, siis ma usun, et ei olegi enam nii hirmus selles maailmas elada. See annab mingi tugipunki, kindluse ja stabiilsuse, samas võimaluse ka paindlikult muutustega kohaneda.” – Voldemar Kolga
Kuulake ikka, elame veel …
PS! Siinkohal aga annan hoiatuse, et minu helitehnikaga ümberkäimise oskamatus koostöös loodusjõududega, nimelt suure tuulega, on kokku andnud üpris kohutava salvestuskvaliteedi. Vahepeal ikka heli ragiseb ja hakib pahasti niiet isegi vestlust on raske jälgida. Vabandan juba ette. Olen ise ka sellest küll natuke löödud, kuid nii on. Seega – hea kuulaja – nii kahju kui ka mul seda öelda ei ole, kui sinu kõrv on tundlik helikvaliteedi suhtes, siis on mõistlik ilmselt mitte kuulata. Samas suurte Volli fännide peale mõeldes, otsustasime siiski vestluse avaldada.
