Seekordne episood on jällegi natuke teistmoodi. Mõni aeg tagasi, no ausalt öeldes juba pea 1.5 aastat tagasi, kutsus mind üks organisatsioon endale külla podcastimisest mõtteid jagama. Võtsin selle mõttevahetuse tol ajal linti ja ei teadnudki, kas ja mida sellega edaspidi teha kavatsen. Sattusin hiljuti pooljuhuslikult seda salvestust uuesti kuulama ja tekkis tunne, et tahaks seda teiega jagada. Nii kujutabki käesolev episood kollaaži minu tollastest mõttekillukestest podcastimise kohta. Vastuseid saab näiteks küsimustele nagu, kuidas sünnib hea podcast, mis kuulajaid köidaks või mis eristab podcasti klassikalisest raadiosaatest või kuidas valida saatekülalisi ja millist eeltööd nendega tuleks teha või kui pikk võiks üks saade olla ja kuidas see üles ehitada või millistes kanalites podcasti levitada ja kuidas episoode promoda? Usun, et see pooltund võiks olla heaks kuulamiseks kõigile, kes podcastimisest huvitatud.
“Julgen oma kogemuse pealt väita, et podcastimine on paljuski ka persoonibrändi loomine. Mõtleme korra kontrastina tekstilise ajakirjanduse peale. Ma ei ole küll kunagi ajakirjanikuna töötanud ja ei julge liiga kõva häälega arvata, kas lugejatel tekib tugevam side konkreetse ajakirjaniku isiku ja tema käekirjaga või on pigem ikkagi need teksti sisu ja kirja pandud lood, mis hakkavad domineerima? Audio formaadis on ilmselge, et saatejuhi või siis käesoleval juhul podcasteri isiksus, olemus ja energia on need, mis hakkavad domineerima öeldu ja sõnade üle. Ehket, mida ma sellega tahan öelda, on see, et podcasti juures joonistub reljeefsemalt välja see käekiri, mida siis konkreetne podcaster oma isiksusega võimendab. Kuulajatele meeldib üks saatejuht rohkem, teine vähem puhtalt sellepärast, et kui ta kuulab teda, siis kas ta mingil sügavamal tasandil samastub tema maailmavaate ja olemusliku energiaga või pigem mitte. Kas kuulajal tekib hea kontakt ja äratundmisrõõm – see kõik hakkab audios õudselt suurt rolli mängima.” – Veiko Valkiainen
Kuulake ikka…
