Seekord on minu vestluskaaslaseks Raul Rebane. Teda teab rahvas eelkõige spordireporteri, toimetaja ja kommentaatorina. Kuid tema kogemustepagasisse kuulub ka töö konsultandi, koolitaja ja strateegilise nõustajana kommunikatsiooni/ meedia valdkonnas. Sel aastal sai Raul ka Postimehe aasta arvamusliidri tiitli omanikuks. Mind paelub Rauli tegemiste juures aga eelkõige tema töö Gerd Kanteriga tiimis 75Plus. Mis olid need peamised edu toonud praktikad ja printsiibid, mis kujundasid Gerdist olümpiavõitja? Sportlasarengu põhimõtted on Raul kokku võtnud oma 2014. aastal ilmunud raamatus “Võimalik!”. Seal tõi ta käibele ka uue sõna “saavutuskorraldus”, ehk võtted, kuidas organiseerida edu. Sellest temaga räägimegi.
“Ma tahan kohe ühe asja selgeks teha — mitte mingit vahet ei ole põhimõttelistes strateegilistes printsiipides — võidavad ikka ja jälle sarnast tüüpi inimesed. Vahet pole, kas nad heidavad ketast, mängivad tšellot või leiutavad viljatera; inimesed, kellel on saavutusvajadus sellega tegeleda, sisemine sund ja põlemine, võime totaalselt pühendada oma aega ja energiat mingi suure eesmärgi saavutamisele — need võidavad lõppkokkuvõttes ikka, ja seda sõltumata valdkonnast. Kui nad ei tegeleks parasjagu just sellega, siis nad võidaksid mõnes teises valdkonnas. Andekus on väga ebaühtlaselt jaotatud maavara, kuid olenemata sellest ja tulenevalt meie sissejuurdunud talupojakultuurist on edu baasiks ikkagi töötegemise kirg. Las ma toon näite, mis eristab tavalist inimest ja olümpiavõitjat: Gerdil ei jäänud ca tosina aasta vältel ära mitte ühtegi treeningut sotsiaalsetel põhjustel, see isegi ei tulnud kunagi arutluse alla. Paljude jaoks võib see tunduda ebainimlik, ikka peaks nagu midagi muud ka elus tegema —, aga ei, seda küsimust ei olnud. Suur edu on alati seotud totaalse pühendumisega.” — Raul Rebane
Kuulake kindlasti …
