Minu seekordseks vestluskaaslaseks on strateegilise juhtimise eestkõneleja Eestis — Priit Karjus. Priit on ca 20 aasta jooksul nõustanud kümneid ja kümneid erinevaid ettevõtteid ja riigiasutusi strateegilise juhtimise valdkonnas. Ta on Ajutrusti asutaja ja juhtivpartner ning strateegilise juhtimise õppejõud EBSis. Tema sulest on ilmunud strateegilise juhtimise raamat “Strateegia audit. Läbimõeldud sõjaplaanid äris”, millest on aastatega kujunenud Eesti ülikoolide strateegilise juhtimise õpik. Priiduga vestlemegi strateegiast, juhtimiskvaliteedist, ambitsioonikusest ja tema veendumusest, et edu on eelkõige kättevõtmise asi.
“Kui me vaatame sportlasi, siis me näeme, et suhteliselt paljud jõuavad päris heale tasemele, kuid neid, kes jõuavad päris tippu, on ikka väga vähe. Ettevõtjate puhul kehtib täpselt sama loogika — neid ettevõtjaid, kes sellisesse mõnusasse äraelamise seisundisse jõuavad, on päris palju, kuid neid, kes tippu jõuavad, on jällegi vähe. Mind mingil hetkel lausa jahmatas Eesti ettevõtjate (eelkõige nende, kes siis ise on nii omaniku rollis kui ka juhatuses) ükskõiksus oma ettevõtete arendamise suhtes. Ehk nad ütlesid täiesti siiralt välja, et see on liiga suur pingutus nende jaoks; nad ei soovi ette võtta oma ettevõtte järgmisele tasemele arendamist. Sellest tõdemusest tegelikult järeldub ka minu uskumus, et edu on kättevõtmise asi. Sisuliselt tähendab see seda, et sa pead süsteemselt oma ettevõtte ette võtma, kaardistama ja korrastama sealse tegevuse, mõtlema iseenda jaoks asjad läbi ning tegema sobilikud valikud — ja see selgus, mis sellest tekib, on eelduseks, et võiks edaspidi veelgi suuremat edu saavutada. Küsimus on ainult selles, kas see edu saab olema suur või veelgi suurem, kuid igal juhul see edu tuleb. Niiet selles mõttes on see lause suhteliselt objektiivne tõdemus — edu on kättevõtmise asi —, kuna see kõik on paljuski ikkagi meie enda kätes. See, kas sa oled edukas või mitteedukas, sõltub ikkagi meist endist ja mida me selleks oleme valmis ette võtma. Uskuge mind, edu on kättevõtmise asi.” — Priit Karjus
Kuulake ikka …
