Minu seekordseks vestluskaaslaseks on alpinist Katrin Merisalu, kes tõusis esimese Eesti naisena maailma kõrguselt kaheksanda mäe tippu, mis asub üle 8000 meetri kõrgusel. Katrin on mägironimise ja seiklemisega tegelenud juba mõnda aega, kuid oma seni kõrgeima 8136-meetrise Manaslu mäetippu Nepaalis, Himaalaja mäestikus jõudis ta eelmise aasta septembris. Mind on alati paelunud inimvõimete piire kompavad ettevõtmised. Ja seda veelgi enam, kui tegemist on mägedega. Kui Katriniga kokku saime ja vestlema hakkasime, siis tundsin, kuidas temast õhkus mingit meelerahu ja olemise selgust, see vist on see sama tunne, mida olen ise mägedes seigeldes kogenud.
“Ettearvamatus on kindlasti üks asjadest, mis minule mägedes meeldib. See on see, miks mulle meeldib mägedes käia. Just see ettearvamatus, et sa ei tea, mis seal nurga taga on. Mul on üks hea tuttav kunstnik, kes kunagi ütles midagi sarnast. Et kui ma seisan selle kanga ees, siis tegelikult ma ei tea mitte kunagi, mis sellele kangale lõpuks tuleb. Ja mul on täpselt sama moodi mägedega. Mulle kohe meeldib see ettearvamatus – ma lähen ja ma tean, et sellest sünnib täiesti omanäoline lugu. Mäed pole kunagi lihtsalt mäed, nad pole lihtsalt kõlav mäestiku nimi või seikluslik marsruut. Need teekonnal kohatud inimesed ja mis seal kogemuslikult hakkab toimuma – see on see, mis mind paelub. See on eneseareng, see on õppimine. Läbi iga mäe, läbi iga teekonna, läbi iga loo, mis seal koha peal kujuneb ma ju kasvan ja arenen. Teame, et mugavustsoonis inimene ei kasva. Mäed pakuvad sellist ekstreemset eraklikkust, isolatsiooni ja ettearvamatust. Seal on rohkem aega mõelda ning tekib parem perspektiivitunnetus. Seda kõike ma seal mägedes kogemas käingi. Mägedes käimine on üks minu meetod iseenda paremaks tundma õppimiseks.” – Katrin Merisalu
Kuulake ikka …
