Minu seekordseks vestluskaaslaseks on vabasukelduja Kaspar Eevald – mees, kes sukeldus 2 minuti ja 41 sekundiga hinge kinni hoides 101 meetri sügavusele ja tuli elavana ka veepinnale tagasi. Kõnealune sooritus on ametlik Eesti rekord ning ühtlasi ka kõige sügavam. Selles on midagi. Mind intrigeerivad inimesed, kes kompavad eksistentsiaalseid piire elus. Kaspar on inspireeriv. Tulge ka kuulama.
“Mulle meeldib näha ennast sõdalasena. Ma võitlen oma piiridega ja oma võimekusega. Ja nihutan kogu aeg neid piire edasi. Selles peitub ka omajagu hasarti. Kuigi sa toimetad seal vetesügavustes noatera äärepeal, kuid see, et sa sellises ohtlikus olukorras endiselt edasi liigud, annab paradoksaalselt mulle isegi indu ja jõudu juurde. Kuigi on ohtlik, kuigi on raske, kuigi olen nö liimist lahti lagunemas – ma siiski liigun ikkagi edasi. Ma avastan kild-killu kaupa kogu aeg, et ma olen rohkemat, kui ma arvasin. Ja eks selle pealt tulevadki suured teod. Inimesed tihtipeale ikkagi kipuvad alahindama iseennast. Ja sellised äärmuslikud sportlikud ettevõtmised aitavad jõuda tõdemuseni, et me oleme võimelised saavutama palju enamat, kui oleks esialgu arvanud. See on see, mis mulle kogu aeg genereerib sellist positiivset tagasisidet kuskil sisimas ja loob nii elujõudu kui ka usku iseendasse. Kui sa tuled läbi väga ebamugavate hetkede, saad endast ja oma hirmust võitu, suudad jääda ka väga äreval hetkel keskendunuks ja rahulikuks, siis suudad seda teha ilmselt ükskõik, millises teises elu valdkonnas või situatsioonis. See on see, mida ma vabasukeldumisest iseenda jaoks saan.” – Kaspar Eevald
Kuulake ikka …
