Minu seekordseks vestluskaaslaseks on superviisor, coach ja koolitaja Kaidi Peets. Räägime Kaidiga coachingust nii ühe kui ka teise külje pealt. Kui Kaidi ise ütleb, et igast inimestevahelisest kontaktist võiksid jääda maha õnnelikumad inimesed, et iga kontakti järel võiksime tunda, et oleme sellest kokkupuutest kasvanud ja uut jõudu saanud, siis mina tundsin küll pärast meie vestlust, et mina sain meie kohtumisest hea inspiratsiooni- ja energialaksu. Aitäh 🙂
“Mulle meeldib metafoor, mille ma kunagi ühelt Harvardi Ülikooli kursuselt ‘Immunity to Change’ kaasa võtsin. Me mõnikord seame endale mingid uued eesmärgid ja vajutame sellega nagu gaasipedaali – öeldes sellega endale selgelt, et nüüd on muutust vaja, et me tahame areneda ja me soovime teatud teemadega edasi liikuda. Kuid paradoksaalselt samal ajal vajutame teise jalaga pidurit ning me ei vii seda oodatud muudatust ellu. Me leiame mustmiljon erinevat ettekäänet või vabandust, miks me sellega ikkagi ei saa tegeleda. Nii nagu need uusaastalubadused, et hakkan uuest aastast trennis käima näiteks. Ma tean, et mu keha vajab seda ja see teeb mulle ainult head, kuid siis teiselt poolt avastan ikka ja jälle mitmeid erinevaid põhjusi, miks ma trenni mindud ei saa. On see siis raha küsimus või aja küsimus või midagi muud, vahet pole, meie plaanid ei saa teostatud. Miks me siis hakkame iseendale vastu töötama? See on minu arvates nii huvitav küsimus. Sellesamaga me üpris palju coachingus tegelemegi. Kus kohas asub see konks, mis hoiab meid kinni? Näiteks, miks ma juhina ei delegeeri piisavalt või miks ma kipun teatud otsustega venitama, kuigi selleks nagu otseselt põhjust ju pole või miks ma ei pane teatud olulisi kuid ebamugavaid teemasid lauale? Miks ma nii käitun ja lasen sellel ahvil oma kukil edasi elada? Mis pidur mul peal on?” – Kaidi Peets
Kuulake ikka …
