Minu selle aasta viimaseks vestluskaaslaseks on endine teatrilavastaja ja tänane Eesti Vabariigi 100. juubeliaastapäeva korraldaja Jaanus Rohumaa. Läksin Jaanusega mõtteid põrgatama teemal ‘juht kui lavastaja’, aga vestlus kulges omasoodu erinevatele radadele. Juttu tuli muuhulgas lootusest, võlukunstist, jalgpallimängust, eestlusest, solidaarsusest, õnnelikkusest ja kannatlikkusest. Eks igaüks loob ise omad seosed juhtimisvaldkonnaga.
“Lavastaja on võlur. See on viisakalt öeldud, sest kui sa tegelikult mõtled selle peale, et mida lavastaja siis teeb – ta kutsub mingi ringi inimesi kokku ja ütleb, et teeme nüüd ühe sellise asja, et kujutame ette, et me oleme midagi muud või keegi teine. Kujutame näiteks ette, et me oleme vot seal kääbikuorus ja oleme kõik kääbikud. Lisaks kutsume ühe seltskonna inimesi siia juurde ja ütleme, et ‘tere – meie oleme kääbikud’. Ja nemad ütlevad ka vastu, et ‘oo-ooo te oletegi kääbikud!’ Ja kui nüüd mõlemad osapooled rõõmsas usus elavad, et nad on kääbikud, kuigi nad meditsiiniliselt ju tegelikult seda ei ole, siis eks lavastamine natuke selline võlukunst on. Ja ma teadlikult ei taha kasutada sõnu nagu teesklus või pettus või vale või simuleerimine; see ei ole teatri terminoloogia, vaid et see on ikkagi mäng – meie kokkulepe – me lepime kokku, et me mängime seda. Ja hea teatri puhul sa unustad ära, et see on teater ja lähed kaasa selle mänguga. Mingi väike osa meis alati küll mäletab, et see on ju mäng, aga samas on mingid piiripealsed hetked, kus juhtub, et sa enam ei teegi vahet, kas see on reaalsus või mäng. Et sa oled selles loos nii kaasas ja elad nii nendele inimestele kaasa, et sellest välja tulles mõtled, et ‘oh, kuidas ma küll võisin ennast niimoodi ära unustada?’ Teater on nagu teraapia. Sul on võimalik vahetada reaalsust ja kasvõi korraks hüpata enda sellisest igapäevasest argielust välja. Lavastajana oli minu põhiline sõnum inimestele see, et teil on lootust. Ükskõik, kuidas ka läinud on või kui raske on olnud, on meil alati paistmas üks lootuse kübe. Inimene on lõputu mikrokosmos, ta võib meid üllatada ja me ei tohi kaotada usku sellesse, et see tema parim mina ühel või teisel viisil ikkagi avaldub. Teater on tõesti üks vajalik ja imepärane koht.” – Jaanus Rohumaa
Kuulake ikka …
