Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kutseline näitleja Inga Lunge. Näitlejatöö kõrvalt annab Inga koolitusi hääle kasutamise, kehakeele, lavakõne, avaliku esinemise ja näitlejameisterlikkuse teemadel. Samuti loob ta oma loomingut kirjutamise kaudu: ta on koostanud laulusõnu ansamblitele, laulutekste lavastustele, ta on kirjutanud ka paar raamatut ning andnud välja koos muusikust abikaasaga ka heliplaadi. Minu soov oli põrgatada Ingaga mõtteid eneseväljenduse ja kõnekunsti teemadel ning seeläbi kasvatada meie kõigi teadlikkust sellest, kuidas oma sõnumeid ja mõtteid paremini teistele edastada. Vestluses oli kõike seda ka, aga tegelikult märksa rohkem. Meie vestlus oli sügav ja kõnetas mind palju mitmekihilisemalt kui pelgalt mingite tehnikate või nippide tasandil. Äge.
“Kuidas juhina endas üles leida mingi omadus või karakteristik, nii nagu näitlejad ikka laval erinevaid rolle esitades teevad, viisil, mis oleks ka siiras ja aus ja ehe? Kui ma mõtlen, kuidas ma olen sinnani jõudnud, siis see ei ole olnud nii kogu aeg. Kooli lõpus tunned sa ennast ikkagi ebakindlalt, sa täpselt ei tea, mis ja kuidas. Sa lähed teatrimaailma ja see on võõras, sa otsid veel seda oma kohta ja siis oligi näitlejatöös päris palju sellist ‘mängimist’. Et selline sügavam iseenda usaldamine on tulnud pigem ajapikku. Aga mis on sellega hästi tugevalt seotud, on hirmud. Ja mulle tundub, et see on see punkt, millega, kui tahta jõuda paar sammu edasi oma enesearengus, võiksid inimesed tõsisemalt tegeleda. Meil kõigil on omad hirmud. Mida iganes me oleme oma elu jooksul siis tee pealt kokku korjanud – ma püüan praegu mõelda mõlema, nii juhi kui ka näitleja seisukohalt – hirm, et keegi ei võta mind tõsiselt, mind peetakse vähetähtsaks, mind naerdakse välja, mind ei kuulata või ei võeta omaks või ei peeta piisavalt professionaalseks. Neid erinevaid hirme meie sees on palju. Aga mis oleks kõik võimalik, kui me võtaks ja vaataks neid hirme päris lähedalt – kusjuures see ei ole üldse mugav töö, see on ehmatav alguses, see esimene samm, kui me hakkame vaatama, mis meie sees päriselt toimub ,– aga see on töö iseendaga. Ja kui me õpime iseennast juhtima, siis on võimalik ka teisi juhtida. Kui sellest esmasest ebamugavusest ikkagi läbi minna, siis üsna pea hakkad nägema, kuidas tegelikult see sisekaemus avab su maailma ja hakkab sulle elus tagasi andma. See on see vabadus ja energia, mis selle tagajärjel meile omaks saab. Mida rohkem ma saan igasuguseid ‘pusasid’ iseenda sees lahti harutada, seda vabam ma edaspidi elama olen. Kui me võtame näiteks ärevustunde või mõnikord lähed välja iseendast või et sul tekib üldse mingi tugevam emotsionaalne reaktsioon, siis võib-olla esimese 5-10 minuti jooksul tundub meile, et see teine on lollakas, et mina ärritusin ju tema pärast. Tema on napakas ja tegi midagi valesti. Tema on süüdi. Kuid kui nüüd lasta see esimene emotsioonide laine endast üle minna ja siis vaadata uuesti iseenda sisse – miks ma ikkagi ärritusin? Sest ärritus sai tegelikult ju alguse minust endast. See ‘pusa’, see emotsioon, see algas minust endast pihta. Minu sees on see, see ei ole väljaspool. Seal väljaspool olgu kõik, kuidas on, mina ikkagi ise juhin seda, mis on minu sees. Seda ei saa keegi teine väljaspool juhtida. Ehk et tuleks küsida endalt, mis käivitus minu sees? Mis seal taga on? Ja kui neid sisemisi ‘pusasid’ niimoodi vähehaaval lahti harutama hakata, kuigi see ei ole üldse mugav tegevus, sest palju lihtsam on ju arvata, et ümberringi on kõik lollakad, mina olen see normaalne, siis muutub maailm palju lihtsamaks ja kuivõrd palju kergem hakkab endal olla, sest sa õpid iseennast tundma. Ma ei saa muuta teisi inimesi, ma ei saa lihtsalt nipsust muuta maailma minu ümber. Ainuke asi, mida ma muuta saan ja mille üle mul kontroll on, on siin minu sees iseenda mõtted. See on minu enda juhtida ja seda juhtimist ei saa ma anda kellegi teise kätte.” – Inga Lunge
Kuulake ikka …
